"Tema kohutavad väljaütlemised jätavad mind juba tuimaks." (177)

Hiljuti kirjutas üks ammu täiskasvanuks saanud, juba vanaema seisuses tütar oma eakale emale kirja, kus ta rohkelt hüüumärke ja trükitähti kasutades ütleb temast lahti: "Olen palju aastaid sinuga tegelikult kõndinud kui noateral. Nüüd aitab!!! Hüvasti ja tänan!"

See ei ole kaugeltki ainus juhtum, kus ema ja tütre suhted on mingil põhjusel nii lootusetult rikutud, et tagasiteed, rääkimata läheduse leidmisest, on võimatu leida. Ka selle ema ja tütre lugu oleks tõenäoliselt jäänud vaid oma pere teada, kui mitte Gerli Grand Uustalu poleks oma blogisse "Alasti" teinud ehmatava sissekande, kust see jõudis ka meediasse. Gerli poja Gowri Uustalu abikaasa on olümpiavõitja Erika Salumäe tütar Sirli ehk Shanti. Just Shanti ämmana ongi Gerli viimasel ajal avalikkuse ette tõusnud.

"Lõpuks on hingel kerge, sest 27. märtsil saatsin oma bioloogilisele emale ametliku kirja, mis muudab kõik. Minu jaoks. Meie jaoks. Küllalt on küllalt!" kirjutab Gerli kõigile lugemiseks. "Lugupeetud! (ehk siis minu bioloogiline ema, nime ei maini). Ma tänan, et pärandasid oma korteri minu vennapojale. Olgu siinkohal öeldud, et 20 aastat oli see pärandatud mulle. Sellega vabastasid meid kogu vastutusest, mis oleks meile langenud," kirjutab Gerli Grand oma blogis muude väljaütlemiste hulgas.

Nimetu inglitass

Kaheksakümnendates aastates ema Ulvi sai tütre kirja kätte siis, kui ta oli parajasti haiglas puusaoperatsioonist toibumas. Ta ei nutnud ega vihastanud.

"Juba 16aastasena koges Gerli, et valetades võib oma eesmärke saavutada. See on mind aastate jooksul tuimaks muutnud," ütleb ema Ulvi, kes veedab oma vanaduspäevi koos abikaasa Ilmariga Tallinnas kõnealuses korteris.

"Nüüd tahab Gerli lihtsalt minu korterit endale saada. Ta teab, et ma pärandasin juba 2000. aastal korteri pojapojale, sest mu poeg lõpetas aastaid tagasi elu enesetapuga ja tahtsin, et tema pojale midagi jääks," räägib proua Ulvi. "Gerlil on ju kõik olemas. Ta kirjutab konkreetsetest inimestest, aga unustab ja moonutab fakte. Ajab juttu, mida keegi ei peaks uskuma. Teeb asjadest, mis meile on pühad, moonutatud valusad valed."

Lisaks haiglas kätte saadud kirjale sai Ulvi teada, et tütre postitus on jõudnud ka meediasse. "See tuli mulle ootamatult. Nüüd, 80aastasena puutusin esimest korda kokku Delfiga. Pole seda kunagi lugenud," ütleb vanaproua.

Ema Ulvi ei taha tütre väljaütlemistele samaga vastata. Õhtulehe palvel nõustub ta siiski kohtuma ja rääkima tütre väljaöeldust oma pilgu läbi. Ta ei ole vastutasuks valusale kirjale omakorda tütrest lahti öelnud, aga tema köögikapis on nüüd üks nimeline inglipildiga tass vähem. Klaasustega kappi on Ulvi nimelt igale pereliikmele pannud oma tassi, millele kirjutas hõbedase värviga tema nime. Ühel tassil, mida ehib kukekese ripats, on kõige noorema lapselapselapse, Gowri ja Shanti tütre nimi – Neytiri.

"Ta on nii armas laps! Nägin teda hiljuti, kui nad Tallinnas olid. Ja Shanti on nii meeldiv ja viisakas tüdruk," lähevad proua Ulvil silmad särama. Tütar Gerlist rääkides aga säde kustub: "Ta tallas porri isegi meie olümpiavõitja Erika Salumäe."

Inglitass, millel varem seisis Gerli nimi, on küll kapis alles, aga nime nühkis ema maha. Ta ütleb, et Gerli sõimu ja bravuuriga on ta aastate jooksul juba harjunud. Aga see, et Gerli teda nüüd oma blogis kogu maailma ees mustas, on vanaproua meelest liig. Jah, inglitass, kuigi nüüd nimetu, on siiski veel olemas ja kohv joomata ei jääks. Ühiseid kohvitassi taga jutuajamisi pole aga emal ja tütrel elu jooksul eriti olnudki. Millegipärast on nende elu niimoodi läinud.

Üle 15 aasta alkoholismi

Gerli kirjutab blogis: "Sind pole kunagi olemas olnud, kui meie elus on tõsised probleemid! Oleme lihtsalt tahtnud oma emaga rääkida..."

Ema Ulvil pole rääkimise vastu midagi olnud. Võib-olla ei jätnud tütre väljakutsuv käitumine emale lihtsalt võimalust näha selle taga lähedusevajadust. Või oli kahel erinevate eluväärtustega põlvkonnal keeruline teineteise hingeelust sotti saada. Arusaamine hoolimisest ja ootused teineteisele olid ehk liialt erinevad. Kes seda enam teab. Ema Ulvi ütleb, et Gerli puhul võisid oma rolli mängida ka geenid, sest ta isa oli alkohoolik.

"18aastaselt Gerli abiellus. Sellest ajast elame eraldi. Tal  sündisid esimese mehega kolm last. Töökad noored käisid ärireisidel. Mind ei palutud lapsi hoidma, aga tahtsin ise seda teha – see lihtsalt oli minu maailm," räägib proua Ulvi.

Kümme aastat hiljem abiellus Gerli teise tubli mehega ja sündis veel kolm last. "Noored olid palju välismaal. Tegid firmat. Meie abikaasaga olime pensionil ja lastelaste päralt. Noorim laps oli kuueaastane, kui pidi alkohoolikust ema hirmu all elama. Lisandusid nõude ja muude asjade lõhkumised. Üle 15 aasta alkoholismi on Gerliga oma töö teinud ja meid temaga lahku kasvatanud. Ta vajab ravi. Paraku pole ta nõus seda tunnistama," ütleb ema. "Ta on ettearvamatu ja pere koosviibimised on ta oma räuskamisega ära rikkunud. Isegi emadepäevadel on mu peale ainult karjunud. Ma ei jõua seda enam kuulata, ei suuda mõista ega taha sellega tegeleda," ohkab vanaproua. Ta möönab, et tütar ehk oma iseäralikul moel ihkab teiste heakskiitu ja armastust, aga paraku tema bravuurne käitumine toimib vastupidiselt ja nii tõukab ta inimesi hoopis endast eemale.

"Ometi on ta ju tegelikult andekas ja oma kodud on ta nii ilusti disaininud," ütleb proua Ulvi. "Gerli oli väiksena tore ja väga tragi tüdruk. Meie suhted läksid halvaks, kui ta oli 16aastane. Olin pärast tema alkohoolikust isa juurest äratulemist leidnud uue elukaaslase. Ta oli hea mees, hoolis väga mu lastest – Gerlist ja tema vennast –, aga Gerli käitus nii võimatult, et pidin lõpuks mehest lahku minema," räägib ema.

Tänulik heade lapselaste eest

"Gerli kirjutab oma blogis, et nad vennaga pidid minu ees põlvili tühiste asjade pärast andeks paluma ja et ma käskisin neil oma elukaaslast isandaks kutsuda. Sellist asja ei ole olnud. Ma ei saa aru, miks ta need välja mõtleb. See on nii jube ja vale. Võib-olla ta on kade, et tema lapsed hoiavad minu poole ja temast eemale. Sellist vananemist ma küll endale ette ei osanud kujutada," vangutab ema Ulvi oma hõbehallide lokkidega pead.

Laused Gerli blogist: "25 aastat oled sa olnud toredaks ja armsaks emakeseks su pojakesele, minu eksmehele, kes on mind julmalt peksnud, lõualuu paigast ära löönud ja peaaegu ära kägistanud, kui ma ei teinud alati või otsekohe seda, mida tema tahtis ja õigeks pidas. Pidime aastaid kuulama lugusid ja vaatama pilte teie toredatest kohtumistest ja pidudest."

Ema Ulvi aga ütleb, et nii tütre eelmine kui ka praegune mees on väga sümpaatsed inimesed. Gerli kuus last on just mamma Ulvilt saanud alati hellust ja tuge. Vanaproua kapiriiulid on täis fotosid, kus tema ümber on naeratavad lapselapsed. Gerli on vaid mõnel üksikul pildil.

"Kui pidasime abikaasa Ilmariga koos minu 75. ja tema 80. sünnipäeva, siis Gerli oli jälle purjus. Oma 80. ja Ilmari 85. sünnipäevale ma teda enam ei kutsunudki," räägib Ulvi. "Ma pean siiski olema talle tänulik, et Gerli on mulle nii head lapselapsed sünnitanud," ütleb ta.

Abielu kaudu perre jõudnud Erika Salumäe tütre Sirli kohta ütleb vanaproua liigutatult: "Kõige suurem kink minu ja abikaasa juubeliks oli see, kui särasilmne Sirli meile ütles – mul on nüüd vanaema ja vanaisa!"

Tema seinal on lastelaste kingitud pildiraami sisse pandud sõnum, mis räägib enda eest: "Mamma ja Papa, te olete meie jaoks alati olemas, toetate ja usute meisse. Aitäh, et olete meid hellitanud, kaitsnud ja armastanud. Kurbadel hetkedel lohutanud."

80 aasta juubeliks on üks lastelastest joonistanud Ulvile mandala, mille tagaküljel südantsoojendavad read: "Selle mandalaga tegin oma parima, et kujutada oma austuse ja armastuse mustrit/tunnet su vastu. Olen võitnud kosmilise loto, kuna saan olla Mamma lapselaps!"

Proua Ulvi rõhutab, et ei tema ega ka nende pere neli ülejäänud põlvkonda ei ole Grandid ega osa rõivatööstuse impeeriumist. "Gerli elab Hispaanias oma elu ja meie siin Eestis oma. Meil on ilus elu oma nelja põlvkonnaga. Mina, mu seitse lapselast ja viis lapselapselast hoiame omavahel väga kokku, samuti Gerli esimene mees oma uue perega. Kui on pereüritus, tulevad alati kõik kokku. Tantsime, laulame, mängime, ilu kui palju, rõõmu laialt."

Gerli Grand Uustalu ei püüagi olla perfektne

Gerli Grand Uustalu kirjutab oma blogis: "Ma ei püüagi olla perfektne ja suurepärane inimene, sest enamuses saadakse selleks arvates, et vot mina olen  teistest parem ja mõistlikum ja tublim ja toredam jne jne. Olen näinud piisavalt neid perfektseid ja suurepäraseid, et mitte tahta olla üks nendest. Ma tunnen, kui keegi räägib üht ja mõtleb teist. Või varjab midagi. Või tahab head nägu teha sita mängu juures. Ja see tekitab vastikust ja on muutnud mind absurdselt siiraks ja otsekoheseks. See on mul lapsepõlvest peale küljes olnud. Kusjuures olen elus kogenud, et enamikus on sellised just need PERFEKTSED. Näiteks Ulvi on täiesti perfektne inimene!!! Sellepärast ei sobi ma suhtlema kõigi inimestega ja võib öelda, jah, ma tõukan nad endast ära. Ma ei talu seda kvaliteeti ja keeran selja ning teen "Run, Forrest, run´i". Ja jah, ma olen vaigistanud seda endas ka alkoholiga. Mida imet? Täiesti loogiline."

Õhtuleht pakkus Gerli Grand Uustalule võimalust leheloo jaoks sõna sekka öelda, kuid ei saanud vastust.