Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
26. aprill 2017, 13:40

Evelin Ilves: "Isegi kui eluarmastus otsa saab, jääb hea ju igavesti alles."

Volbriöö seostus mulle kuni täiskasvanuks saamiseni peamiselt kõikjal süüdatud lõketega. Õhk lõhnas magusa suitsu järele ja elusa tule valgus segunes üha võimsamaks muutuva päikesega. Vanaema rääkis, et maitulega aeti minema ka pimedal ajal hinge ja kambrisse peitunud kurjad vaimud ning halvad mõtted. Tuli sümboliseeris uuele võimaluse andmist. Loodus ärkas ja kõik oli taas värske. Nõnda igal aastal. Nii ka inimestel ja loomadel.

«Väikese nõia» lavastusest mäletan, et volbriöö oli ka nõidade elus aasta kõige tähtsam. Siis kogunesid nad Walpurgi mäele ja seal otsustati, missugused noored hakatised täieõiguslikeks nõidujateks kuulutati. Alles hiljem sain teada, et see legend elab Saksa kultuuris siiani ja igal aastal ööl vastu esimest maid imbub universumisse uus ports verivärskeid nõidu.

Kuid on kohti, kus tudengid on sellele maagilisele ööle hoopis oma tähenduse andnud. Näiteks Tartus avavad korporandid oma konvendid ja terve öö käiakse üksteisel külas, pidutsetakse, tantsitakse, kantakse kõiksugu etendusi ette ja ... usutakse uude algusesse.

Saatuslik volber

Mina sain oma täiusliku volbrimüsteeriumi kätte täpselt 20 aastat tagasi. Olin oma tollase abikaasaga pisut liiga emotsionaalselt vaielnud, kas sõita 30. aprilli õhtuks Tartussse või mitte. Tema tõrkus kaasa tulemast, sest ei tundnud end korporantide keskel kuigi koduselt. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oli tal selleks maagiliseks ööks juba tehtud plaan, kuhu mina ei kuulunudki. Ent see selleks.

Mina otsustasin pärast sõnelust uhkelt pea kuklasse ja muhvid puhvi lüüa ning üksinda Taaralinna sõita. Ostsin hõbedase kleidi, tankisin oma pisikese Audi pilgeni ja ... Ei aimanudki, et ei tule kunagi samasugusena tagasi.

Kogu Tartu oli teklites tudengeid ja hõljuvaid valgeid kleite täis. Lõbutseti, lauldi, tantsiti. Kohal oli ebatavaliselt suur hulk igas vanuses vilistlasi ning ühes lõbusas juturingis avastasin ka tollase välisministri üsna morni kuju.

Muidugi teadsin ma teda juba küllalt ammu, sest elasin kaasa noore vabariigi uuestisünnile ja enesekehtestamisele. Toomas Hendrik Ilves oli mulle muljet avaldanud Ameerika kodakondsusest loobumisega ning oma elu enesekindlalt Eestile pühendamisega. Kui enne seda võiski vahel kahtluseuss hinge pugeda, kas saame ikka hakkama, siis see tegu mõjus tollal väga paljudele kui kuldne pitser: ainult edasi, Eesti on meie elu, olevik ja tulevik!

Lahke seltsivend Topi tegi meid tuttavaks ja pärast põgusat lõõpimist läksime tantsima. See tants kestis varase hommikuni ja pärast seda veel 18 aastat. See oli armumine esimesest silmapilgust, millest sai peaaegu pool täiskasvanuelu täitnud viljakas ja inspireeriv kooskulgemine ning piiritu armastus. Tolle kahekümne aasta taguse 1. mai hommikul ei lugenud mitte ükski sõprade hoiatus: ta on abielus, ta on naistemees, ta on sarkastiline ja üleüldse keeruline ... Sellel kõigel polegi tähtsust, isegi kui eluarmastus ükskord ikkagi otsa saab. Hea jääb meile ju igavesti alles.

Miks ma sellest kirjutan? Sest kohe-kohe on uus volbriöö. Avagem oma südamed ja läitkem tuled! Maailm on muutunud ja muutub veel. See teeb rahutuks ja ebakindlaks. Ent tulgem oma mullist, rutiinist või toast välja ja laskem värskel õhul ning kõikjal rõkkaval linnulaulul oma meeled puhtaks puhuda. Et uus algus saaks meie ellu tuua kasvõi tibake värskust ja lahkemat meelt või äkki sootuks uue seilamise. Ainult hinge puhtus ja sisemine rahu teevad õnnelikuks. Ärgem peljakem muutusi! Sest elu on imelisi üllatusi täis.