Rahvast on reede hilisõhtul kontserdisaalis täpselt parasjagu - ei mingit trügimist ega üksteisel seljas elamist. Umbes kahekümnendates eluaastates naine tantsib ennastunustavalt tantsuplatsil. Tema silmad on suletud ja ümber toimuvat ta ei jälgi. Malbe naeratus näol keerutab ta end muusika rütmis. "Ei, aeg ei peatu, ei-ei!" lõõritab vanameister Ivo Linna endale omasel madalal häälel kõigile tuttavaid ridu.
Iga laulu järel võtab Ivo Linna aega, et publikuga suhelda. "Täna laulan üht laulu täiesti esmakordselt, mul on sõnadki laval kaasas," teatab ta. Esitusele tuleb The Beatles'i laul "Something". "Kunagi ütles Frank Sinatra, et miks te nendest karvastest briti noorukitest alailma räägite! Mõne aja pärast laulis ta just seda biitlite armastuslaulu koguaeg," räägib Linna publikule. Sinatra läbi aegade lemmik lembelugu olevat see põhjusel, et pala jooksul ei öelda kordagi välja saatuslikku sõnadetriot "I love you". "Olen ka kunagi elanud paar aastat Tartus ja siis ma olin koguaeg armunud!" lausub Linna. Väljaöelduga teenib ta kogu rahva tugeva aplausi.
Saali kõige tagumises otsas seisavad kaks umbes viiekümnendates eluaastates sõbrannat. Nad hoiavad teineteisel käe alt kinni ja laulavad kaasa igale kuuldud laulule. Nende nägudest on näha, et kuuldud muusika teeb neid õnnelikuks. Kui Ivo Linna oli hetk tagasi laulnud, et aeg ei peatu, siis sõbrannade nägudest on näha, et sel hetkel oleks võinud aeg korraks peatuda küll.
Mitte ainult publik polnud nostalgilises meeleolus, vaid seda oli ka vanameister ise. "Tartu linn oli tudengiajal teistmoodi. Oli kummaline aeg. Ei teadnud, mis minust saab - kas eesti keele õpetaja, ajakirjanik või see, kes praegu olen. Aasta siis oli kuuskümmend viis," sõnab Linna. Samanimeline laul tuleb ka esitamisele.
"Ma ei käi sugugi tihti väljas, detsembris käisin vist viimati. Kui seda üritust internetist nägin, mõtlesin, et võiks tulla," sõnab kontserdikülastaja Merle Õhtulehele. "Ivo sobib noorte poistega lavale ideaalselt - ta on ju igavesti noore hingega mees!" kiidab ta.
Kommentaarid