No pakkun, et Kerttu maandub Saagimi kohale. No kuidagi väga tundub sest need 2 lahkumist ei ole juhuslik. Kas ka Saagimi kohal välja veab??? Aga võin ka eksida
lõhkes pomm. Tore! Ehk lõpuks hakkab seal uusi ja huvitavaid inimesi ka nägema. Ega praegusele seltsknnale ilmselt pähe mahu, et tööajal tuleb ikka tööl olla ja tööd ka teha.
Ja mis siis. Kui palju inimesi lahkub töölt omal soovil. Miks ei kirjutata omal soovil töölt lahkunud kassiirist või puhastusteenindajast või bussijuhist ... Kindlasti saaks väga huvitavaid lugusid. TV3 uued omanikud tõenäoliselt hakkavad ka ette kirjutama, mida teha ja mida näidata tuleb. Sealt lahkuvad lähemas tulevikus nii mõnedki ...
Mis see kerttu ka elust teab22. aprill 2017, 21:37
olen naine, olnud abielus nüüdseks 27 aastat, sellest 13 üksikema. Kuidas see võimalik on? Väga lihtne- mul on oma abikaasaga kaks last. Mees leidis elu armastuse, kelleks ei osutunud mina ja meie lapsed, kui poeg oli 12 ja tütar 8 aastane. Meid peeti lähikonnas ideaalseks pereks ja mina olin sellega päri- meil olid head suhted, polnud alkoholiprobleeme, vägivaldsusest rääkimata. Elu edenes ja lapsed kasvasid. Ühel päeval muutus kõik. Lihtsalt- olen armunud ja lähen. Elu läks edasi- missuguse üleelamiste hinnaga, selle osa jätan vahele. Üsna varsti sai minust üksikema ka selles mõttes, et mees loobus lastega praktiliselt suhtlemast ja neile taskuraha saatmast. Muidugi võtsin mingi aja pärast üles ka lahutuse teema- mehe poolt selleks mingit algatust ei tulnud. Mitme täitmatajäetud kokkuleppe järel ei viitsinud mina enam sellega tegeleda ja nii on see jäänud tänaseni. Elatisraha pole ma nõudnud, mul on korralik haridus ja hea töökoht- minu lapsed on alati saanud tegeleda oma hobidega ja pole millestki materiaalsest puudust tundma pidanud. Isast- kindlasti. Ehkki lapsed on mulle kordi öelnud, et ma ei peaks üksi jääma, pole isakandidaatide meie kojul asja olnud, ei jõulude, jaanide ega ühelgi muul ajal. Sest see oli minu ja minu laste kodu. Poeg on nüüdseks kõrgkooli lõpetanud, töötab ja elab omaette. Tütar veel õpib. Tean, et oma isaga nad mingil määral suhtlevad, kuid pole iial sellesse sekkunud. Nüüd on ka minu kõrval väga hea sõber. Tekkinud ühiskondliku diskussiooni taustal hakaksin mõtlema- kes mina siis olen? Kindlasti pole ma kaugeltki ainuke, kelle staatus naise ja emana ei mahu päriselt täisväärtusliku pereema ja järjest mehi kojutassiva üksikema kategooriasse. Sest tõesti, isegi kui ma vahel olen end süüdistanud laiskuses ammu lõppenud suhe ametlikult lõpetada ja andnud lubadusi sellega taaskord aktiivselt tegeleda, on maailm ja inimsaatused seal sees siiski palju mitmetahulisemad kui pelk abielus või üksik olemine. Aasta ema kriteeriumitele ma ju põhimõtteliselt vastaks, seda enam, et minu tööd ja tegemisi on ühiskondlikult ka varem tunnustatud. Kriteerium, et minu kõrval peaks seisma ka minu laste isa- jääks paraku täitmata ja peaksin enda kandidatuuri taandama :). Õnneks korvavad selle kaotuse just minu tublid lapsed, kelle üleskasvatamise au ma igal juhul endale võtan ja kellega koos on mul igal aastal imeline emadepäev!
Väga aus ja mõtlema panev kommentaar ,meile kõigile naistele,kes eriti sellel teemal endast ja oma elulistest probleemidest ei räägi .Nad kannatavad,saavad kolki ja on head "näitlejad" , näidates ,et neil peres on kõik korras. Edu sulle tundmatu naine .
KOMMENTAARID (28)