MITMEKÜLGNE: Koolipõlves õppis Pihlap viiulit, siis trumme. Suuri lavasid hakkas ta aga vallutama hoopis Laine kidramängijana. Ja kitarr jäi tal kaenlasse kuni lõpuni. Foto: Elmar Rauam
Sirje Presnal 22. aprill 2017 04:00
Laulja, kes võinuks eile saada 65, lõbusad lood lõppesid alati kurvalt.

Laulja, kes võinuks eile saada 65, lõbusad lood lõppesid alati kurvalt.

Südantlõhestavalt nukker pilk longus kulmukaare all, veatu hambareaga suu samal ajal laialt ja enesekindlalt naeratamas – jah, muidugi, Tarmo Pihlap! Niisama vastuoluline, kui tema ilme, oli laulja ka isiksusena. «Tarmo oli emotsioonidekülluse ohver, ta ei osanud neid taltsutada,» leiab lauljatar Heidy Tamme.

Tarmo Pihlap võitis inimeste südame rahvapidude laulikuna, seepärast on teda ka Artur Rinne mantlipärijaks nimetatud. Tegelikult ihkas mees teistlaadi – tõsist, tähendust omavat – kunstnikukuulsust, ja suuri lavasid. Ta tahtis olla nagu Tom Jones. Kaasteelised kinnitavad, et ande poolest võinuks Pihlap takistusteta meie kergemuusikaparnassi kõrgeimasse tippu tõusta, paraku tõmbas ta vastuolulise isiksusena enda unistustele kriipsu peale.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon