Gerli Grand ütleb oma emast lahti: olime vennaga teenijad sinu elus (29)

Kui varem on Gerli blogis kirjutanud sellest, kuidas ta kunagi kodus lapse sünnitas, kuid beebi suri, avaldab ta nüüd seiku endagi lapsepõlvest. Postitusega ütleb Gerli Grand oma bioloogilisest emast lausa lahti. Loe kogu blogipostitust SIIT. 

 „Olen palju aastaid elust elanud teamise ja arvamusega, et haua ääres kedagi taga nutta või tegemata tegusid ja rääkimata juttusid kahetseda on liiga hilja,“ kirjutab ta. Naine soovitab eemalduda kõigest ja kõigist, mis või kes inimesi ära kasutab, hingerahu rikub või ärevust tekitab. Naine kirjutab blogis emale: „Ma võtan vastu vabandused, mida ma kunagi ei saanud ja andestan teod, millede eest sa kunagi ei ole vabandanud.“

Naine tänab ema selle eest, et too pärandas oma korteri – mis 20 aastat oli Gerli Grandi nimel – Gerli vennapojale. „Sellega vabastasid meid kogu vastutusest, mis oleks meile langenud. Meil langes suur koorem õlgadelt.“ Grand annab teada, et emotsionaalselt on tema suhe emaga olnud küsitav, pingeline, kuid samas ka väga vastutusrikas. Sama lugu on korteriga. „Selle korteriga seondub meile palju raskeid asju."

Gerli avaldab ka seda, et kuigi tema emal on üheksakümmend perekroonika albumit, ei ole üheski neist pilti, kus ta oleks koos oma kahe täiskasvanud lapsega.

„Mina suutsin sulle andestada ja see on ju tore.“ Nüüd on Grandi sõnul aga asjad teisiti – nüüd on tema jaoks tähtis omaenda rahu, tervis ja heaolu. „Olen seda õppinud sinult!“

Naine meenutab, kuidas nad pidid vennaga ema ees tühiste asjade pärast põlvili andeks paluma ning kuidas ema käskis neil oma elukaaslast kutsuda isandaks.

„Rääkimata sellest, et me tegime kõik kodutööd, koorisime kartulid, hakkisime seakamarad, poleerisime läikiva polüestermööbli kõik pinnad ja klaasid, mille taha sa olid asjad kaunilt asetanud. Olime teenijad sinu elus. Telekat ei tohtinud käima panna, külmkappi puutuda ja muidugi rääkimata grammofonist...“

Gerli kirjutab, et käib tihti teadjanaiste käest asju küsimas ning üks Eesti tuntumaid nõidu, Kaika Laine, ütles Gerlile juba esimesel külastusel, et tal ei ole ema.

„Sa isegi ei tohi teda sedasi kutsuda, sest ta reedab su igal ajal ja esimesel võimalusel,“ ütles Laine Gerlile.

Tema aga mõtles, et emad ju ometi ei reeda. „Igatahes tulin sealt välja mokk töllakil, sest seda infot oli raske uskuda.“ Grand aga kinnitab, et ema on teda pidevalt reetnud. „Võib-olla oled panustanud sellele, et olen vaimne inimene, kellel sees püüe alandlikkusele ja alati valmis ohverdama ennast, raha, pühendumist või mida iganes. Piibel käsib – austa oma vanemaid ja ma austan sind. Punkt.“

Grand on õnnelik, et on suutnud oma elus teha paljud asjad teisiti, kui tema ema. „Minu lapsed pole pidanud koristama, nõusid järjepanu pesema jms. Neil oli sohver ja majapidaja.“ Ainus, mida Grandid on oma lastelt soovinud, on olnud see, et nad mõtleksid välja, kes nad olla tahavad. Ja kõik selle lastele ka võimaldanud. „Jah, olen kõike võimaldanud ja lubanud oma lastele, mis mulle keelatud oli. Usun, et lapsed õpivad meie tegudest, mitte sõnadest. Ammugi mitte käskudest ja piirangutest. Need võivad nad ühel hetkel ainult purustada.“

Postituse lõpus ütleb Grand oma emast lahti. „Olen palju aastaid sinuga tegelikult kõndinud kui noateral. Nüüd aitab! Hüvasti ja tänan! Siit edasi elagu ilma ettekirjutusteta armastus minu elus!“