EKSTREEMSELT POLAARMATKALT NAASNUD EESTLANNA: täitus tõeline polaarunistus! (11)

Möödunud aastal võitis sama konkursi Ketteri loodusfotograafist poiss-sõber Hans Markus Antson (21). Tänavu aitas noormees võistluse kinni panna oma tüdruksõbral Ketteril. "Raske on vastata lühidalt, kuidas reis läks, sest see reis oli väga suur emotsioonideralli. Algul oli raske, ent sellest kõigest tekkis suur rutiin, mida lihtsalt pidi nautima. See kõik oli uskumatult imeilus, seda ei saanudki nautimata jätta," õhkab Ketter reisilt tagasi tulles.

Kauaoodatud retk sai alguse Norra-Rootsi piiri ääres, mil matkajad kohtusid esmakordselt kelgukoertega. "Koeri oli kokku üle kahesaja. Oli 28 osalejat üle maailma, kõigil kuus koera," räägib Ketter. Pikad matkapäevad kujutasid endast telkides ööbimist, tundide viisi kelgukoertega sõitmist, ekstreemsetes oludes nii koertele kui endale söögi valmistamist, erakordseid vaateid, täielikku tsivilisatsioonist eraldumist ja iseennast paremini tundma õppimist.

"Kui mõelda, et läbisime koertega 300 kilomeetrit, siis tunnid läksid nii kiiresti mööda. Oleksin tahtnud, et seda aega oleks rohkem olnud," sõnab Ketter, et näiliselt pikad sõidud möödusid kärmelt kui uni. Tüdruk ei karda tunnistada, et matk oli kohati raske, ent just keerulised situatsioonid olid kõige õpetavamad. "Kui retk läbi sai, siis mina lõpetasin suurte pisaratega. Need olid rõõmupisarad muidugi, mitte seepärast, et mulle poleks meeldinud. Vastupidi, ma nautisin seda ja arvan, et see oli üks mu elu kõige suuremaid ja huvitavamaid kogemusi üldse. Selle aja jooksul juhtus palju. Ühe nädala jooksul nii palju informatsiooni 18-aastase tüdruku jaoks koos nii paljude tegevustega, on päris palju. Ütlen ausalt, et nautisin iga hetke, mis seal olin," räägib Ketter.

Ekstreemsed hetked õpetavad

Ketter räägib, et reisil oli mitmeid hetki, mis talle terveks eluks meelde jäävad. Üks neist leidis aset matkaõhtul, mil ööbiti esimest korda telkides. "Kui jõudsime esimesse sihtpunkti, oli situatsioon, kus olime sõitnud terve pika päeva - alates hommikul üheksast kuni seitsmeni õhtul. Olime väga väsinud," kirjeldab tüdruk. Ehkki matkale eelnes loeng, kus anti nippe reisil hakkama saamiseks, tuli paljut siiski ise esmakordselt kogeda. "Pidime ise harjutama, et kõike õpiks. Esimesel korral juhtus aga, et meil läks jube kaua, et telki kokku panna ja meil oli päris külm, sest olime pikalt sõitnud ja paksude riiete all higistanud. Ka söönud polnud mitu tundi. Sõime lõunat viimati kell kaks, ent kell oli juba seitse. Esmalt pidi koertele süüa tegema, seejärel said ise süüa. Arvan, et see oli moment, mil tundsin, et nüüd on küll raske," meenutab neiu esimest rasket hetke. Järgmisel päeval läks juba paremini. See on ka põhjus, miks matkajatele enne reisi kõike ees ootavat puust ja punaseks selgeks ei tehtud. "Mida rohkem ise teed, seda rohkem õpid kõike kiiremini tegema, mille võrra läheb vähem aega," teab ta nüüd. Neiu sõnab, et rasketel momentidel ongi tegelikult suur tähendus. "Sa peadki end edasi lükkama ja ütlema, et saangi selle kõigega hakkama! Järgmistel päevadel oli palju lihtsam, sest olime seda rutiini palju korranud ja nautisime kümme korda rohkem. See esimene raskem õhtu jäi lihtsalt paremini meelde," räägib Ketter.

Neiu räägib, et ekstreemsetes oludes matkates oli kõige olulisem ennast soojas hoida. "Kui oli külm, siis tegid midagi valesti," teab Ketter. Näiteks hommikul kohe pärast ärkamist tuli end korralikult riidesse panna ja kärmelt tegutsema hakata, et kehatemperatuur soe püsiks. Külma vastu aitas võidelda ka võimlemine, näiteks käte liigutamine ja kükkide tegemine.

Fjällräveni veebikonkursi võidu järel tuli reisi oodata veel mitu kuud. Poiss-sõber Hans Markus muljetas tüdrukule enda möödunud aasta kogemustest ja neiu ootusärevus oli suur. Kas reis oligi selline, nagu Ketter ette kujutas? "Jah. Oli füüsiliselt sama raske kui arvasin. Kohapeal sain sellest paremini aru, kui raske see tegelikult on. Alati oli hästi palju tegevust, mis takistas ka seda, et saaks nähtut piisavalt filmida ja pildistada," räägib neiu.

Virmaliste lummav mäng ja tähtede lend

Viimasel matkapäeval koges Ketter midagi sõnuseletamatult erilist. Sel ööl pugeti magamiskottidesse ja ööbiti õues lageda taeva all. "Kaevasime lume sisse koopa, kuna lume all pole külm. Ehitasime tiimikaaslastega tuulekindla kaitse ümber. Seal augus siis viimase öö magasimegi, külmakraade oli -25. See on tegelikult polaarrekord –  nii suure külmaga pole varasemate aastate jooksul õues tekikottidega magatud," sõnab ta. Kõlab uskumatult, ent selle öö jooksul ei hakanud tüdrukul kordagi külm. "Olin juba harjunud, teadsin, kuidas end soojas hoida ja kuidas hakkama saada," räägib tüdruk. Öö tegi maagiliseks see, et tund enne magama jäämist oli taevas näha virmalisi. Sel hetkel oli vaatemäng veel üsna nõrk. "Pildistasin ka neid ja sain need üprilt nõrgalt fotole, kuna virmaliste mäng polnud kõige tugevam. Sättisime end tekikottidesse, olime neljakesi seal nii-öelda lumekodus, hakkasime peaaegu magama minema. Ühtäkki nägime, et vau! Taevas on tuhandeid tähti! Järsku hakkas tugev virmaliste mäng. Siis ütlesime kõik, et me pole midagi nii ilusat kunagi varem näinud. See külm ja virmaliste mäng tegi kõik väga eriliseks. Hetke tegi veel imelisemaks see, et nägin lisaks kõigele sellele ka tähelendu," muljetab Ketter. Tüdruk sõnab, et nähtu oli sõnuseletamatu. "See on tõesti üks polaarunistus, mis on täitunud. See oli kõige erilisem moment, ma arvan," nendib ta.

Reisiseltskonnast sai teine perekond

Meenutades seiklust ja reisiseltskonda, on Ketter tänulik kõigile, kes tüdruku polaarunistuse täitumisele kaasa aitasid. Just tänu toetajate abile kohtus ta nii paljude toredate inimestega. "Ma olen nii õnnelik. Iga hääl luges sel pingelisel ajal, mil hääletamine oli. Nüüd oleme üks suur pere. Pärast seda, kui lennujaamas üksteisega hüvasti jätsime ja viimased kallid tegime, oleme iga päev Facebookis suhelnud," räägib tüdruk. Seltskond oli kirju. "Kui mõelda, et meid oli kokku 13 erinevast riigist, siis inimesed on tõesti erinevad. Aga meil kõigil oli üks ja sama eesmärk, milleks oligi tervel Fjällräven edukalt läbida ja seda nautida. Seega võib öelda, et meil kõigil oli midagi ühist ka," mõtiskleb neiu. Juba esimesel päeval, mil üksteist nähti, said kõik omavahel soojalt ja sõbralikult läbi. "Kuna olime mitu kuud varem juba messengeris rääkinud, ja nii-öelda tundsime juba üksteist, siis oli eriline moment, kus nägime kõiki päriselus ja saime päriselt rääkida. On tõesti imeline mõelda, et mul on sõpru üle maailma. Eriline, et sain nende kõigiga kohtuda," sõnab ta.

Kõige lähedasemad suhted olid Ketteril Soomes elava rootslanna Susannaga. Naljakas on see, et veebivõistluse ajal olid nad konkurendid, nüüd aga väga lähedased sõbrannad. "See pole ka mingi ime, sest magasime temaga kolm ööd koos ja tegutsesime üheskoos kõige rohkem. Kuigi meid oli tiimis kokku neli, siis Susanna oli minu tiimikaaslane. Ütlen ausalt, et oleme väga sarnase mõtteviisiga ja meil sujus kõik väga lihtsalt, toredalt ja sõbralikult. Polnud mingeid tülisid ega pinget. Viimasel päeval, kui lahkusime, ütlesime üksteisele, et oled maailma parim polaarõde, keda oleks võinud soovida!" räägib ta.