FOTOD | Pikeeriva pommitaja saatus: Narva all hukkunud noored lendurid said lõpuks koju (66)

Sõjameeste säilmete pidulik üle andmine Vene konsulile Andrei Surgajevile toimus Narvas Peetri platsil Triumfi bastioni ees, kus otsingu-kodulooklubil Kamerad liige Daniil Galitski tutvustas lühidalt sõjalennuki leidmise lugu. „Need kolm hukkunud noormeest, küll ei saanud kõrgeid autasusid, kuid jäävad meie südametesse,“ ütles konsul lühikeses sõnavõtus ja tänas koos Galitskiga kõiki neid, kes aitasid saaga õnneliku lõpuni viia.

Tseremoonia jätkus teisel pool Narva jõge Jaanilinnas, kus selleks puhuks oli üles rivistatud auvahtkond ja toimus mälestusmiiting. Edasi viidi säilmed Peterburi Kirovi rajooni, mille esindajad tegelevad ümbermatmisega.

Kohalikud sõjaajaloohuvilised olid hakanud salapärase lennuki jälgi ajama juba kakskümmend aastat tagasi. Kolm aastat tagasi õnnestuski klubil leida Sillamäe ruumist Teise maailmasõja aegse Nõukogude pommitaja Petljakov Pe-2 vrakk. Punakotkad tulistati alla 26. märtsil 1944, kõik kolm lendurit hukkusid.

Mis salapärane lennuk küll see on?

Narva ajakirjanik Jelena Valme on uurinud põhjalikumalt hukkunud pommitaja lugu. Ta räägib Õhtulehele, et kohalikelt elanikelt, seenelistelt ja jahimeestelt oli kuulda, et metsas turritab maa seest välja punase viisnurgaga allakukkunud lennuki saba. Esimene katse leida pommitaja tehti 1990 aastal kui piirkonnas elanud metsavaht andis Pavel Stimmerile ja tema kaaslastele täpsema info. Juhatatud koht oli võsastunud ja kanali laiendamisel töötanud ekskavaator oli sõitnud üle lennuki saba, nii et mingeid tükke leida ei õnnestunud. See ja vajaliku varustuse puudumine raskendas õnnetuspaiga leidmist.

Aastaks 2010 oli juba moodustatud vastava varustusega klubi Kamerad ja otsinguid sai jätkata. Stimmer kurtis, et kolme aasta jooksul võeti ette uusi ekspeditsioone, kuid 20 aastaga oli maastik ja orientiirid tundmatuseni muutunud. Lõpuks õnnestus sügisel 2013 leida lennuki kütusepaagi fragment. „Me läksime piki „alumiiniumi jälgi“ ja peatselt leidsime õige koha…“ Jaanuaris-veebruaris 2014 toimusid esmased tööd lennukirusude üles tõstmiseks. Väljakaevamisi raskendas pehme pinnas ning neid sai teostada vaid talvisel ajal kui maa oli külmunud ning neid tuli teostada 20 kraadise pakasega. Tõsteti üles lennuki fragmendid, relvastus ning lendurite jäänused.

Noore lenduri esimene ja viimane lahinglend

Mootori numbri järgi tehti kindlaks, et tegu on pommitajaga Pe-2 16/119, mis kuulus 34. kaardiväe õhujõudude polku ja jäi 26. märtsil 1944 kadunuks. Selgus, et vastase tehnikat hävitama lennanud kahte pommitajat Pe-2 ründasid kordamööda kaks Luftwaffe hävitajate paari. Lennuk pääses esimese paari käest minema, kuid sai teiselt paarilt tabamuse, süttis põlema ja kukkus alla. Järgmisel kuul toimunud juurdlus tuvastas, et huku põhjustas saatelennukite puudumine ja meeskonna ebatäpne kaitsetuli, mis lasi vastase hävitajad lähemale kui 100 meetrit. Teine pommitaja sai samuti tabamuse, kuid suutis lennata üle rindejoone ja maanduda.

26. märtsil 2014 – täpselt 70 aastat pärast lennuki alla kukkumist viidi õigeusu tavade kohaselt läbi talitus meeskonna mälestuseks. Kamerad liikmetel õnnestus kindlaks teha lendurite isikud ja leida üles nende sugulased. Pe-2 noorukesse meeskonda kuulusid kolm nooremleitnanti. Kuna oli suur puudus laskuritest, siis värskelt lennukooli lõpetanud 23-aastane navigaator Afanassi Fadejev määratigi sellele kohale kolmekohalise pommitaja meeskonnas. Koos temaga lahkusid viimasele lahinglennule sama vana navigaator Konstantin Rogov ja 21-aastane lendur Pavel Kuznetsov. Lennuki jälgi ajanud Kameradi liige Daniil Galitski märgib, et kõige rohkem saadi teada Fadejevist, kellest on juttu Vladimir Anissimovi raamatus „Pikkeriva pommitaja saatus“. „Me kohtusime korduvalt tema kodus Peterburi lähedal Gatšinas ja rääkisime palju selle lennupolgu ajaloost ja tema kaotustest.“

Alla tulistatud Pe-2 kukkus 150 meetri kõrguselt alla Sirgala küla lähedalt sohu. Sel moel sai läbi noore Afanassi Fadejevi esimene lahinglend…

Bürokraatia kadalipp

Kulus veel kaks aastat kõikideks protseduurilisteks kooskõlastusteks Eesti ja Vene ametkondade vahel, et hukkunud sõjamehed saaksid omakste juurde tagasi ja kodumulda sängitatud. Läbirääkimised Eesti poolega organiseeris endine Narva linnapea ja riigikogulane Eldar Efendijev, Vene poolega Daniil Galitski Kameradi klubist. Suure töö tegid ära peapiiskop emeritus Andres Põder, Jüri Trei välisministeeriumist ja riigikogu Eesti-Vene parlamendirühma esimees Igor Gräzin, lõpusirgel ka Eesti sõjamuuseumi töötaja ja sõjahaudade ekspert Peep Reisser.

Tallinna hävitasid sama tüüpi pommitajad

Kergpommitaja Petljakov Pe-2 sai Nõukogude lenduritelt hüüdnime Peška (Ettur - toim) ja oli laialdaselt kasutusel kõigil rinnetel. Muu hulgas osalesid sama tüüpi lennukid ka Tallinna Märtsipommitamises 1944. aastal. Pe-2 peetakse üheks parimaks Teise maailmasõja sööstpommitajaks ning selle modifikatsioone kasutati ka luurelennuki ning ööhävitajana. 

Aastatel 1942–1944 teenis seitse sõjasaagiks saadud masinat Soome õhujõududes. Soomlased nimetasid teda hellitavalt ka Pekka-Eemeliks.

Kokku toodeti Pe-2 pommitajaid 11 427 tükki. Tegu on enimtoodetud kahemootorilise sõjalennukiga maailmas pärast sakslaste Junkers Ju 88 ja brittide Vickers Wellingtoni. Teda kasutati ka peale sõda Varssavi pakti riikide õhujõudude poolt ning NATO riikides kandis ta koodnime Buck.

Kuni 580km/h kiirust arendava lennuki meeskonda kuulus kolm inimest: piloot, navigaator ja radist-laskur. 1200-kilommetrise ulatusega Pe-2 sai pardale võtta 1600kg pomme ning enesekaitseks oli kokku neli 7,62 ja 12,7mm kuulipritsi.

Muinsuskaitseameti soovitused

Õhtuleht vestles Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektori Nele Kangertiga, kes annab sõjaajaloohuvilistele soovitused enne välitöödega alguse tegemist.

* Millega peavad sõjaajaloo huvilised arvestama enne kui nö põllule lähevad? Ma saan aru, et peab olema teie ja maaomanikuluba ning koolitus peab olema läbitud.

Kui on plaan maastikule suunduda sõjaajaloo jälgi otsima mõnda otsinguseadet nagu metallidetektor kasutades, siis peab inimesel olema kindlasti Muinsuskaitseameti otsinguluba. Selle tarvis tuleb eelnevalt läbida koolitus, mis annab esmased teadmised valdkonda puudutavatest seadustest, muinsuskaitsest, arheoloogiast, sõjahaudadest, lõhkekehadest ja relvaleidudest  ning konkreetsed juhised, kuidas mingi leiu puhul toimida ja kuidas oma retki dokumenteerida. Ka sõjaajaloolised leiud võivad olla kultuuriväärtuslikud ning pakkuda teadlastele huvi. Samuti peab otsinguteks olema nõusoleku andnud maaomanik, kelle valdusesse otsima suundutakse.

* Kui aga satutakse säilmete peale, siis tuleks helistada teile Muinsuskaitseametisse, mitte hakata neid ise puutuma?

Kindlasti ei tohi inimsäilmeid ise välja kaevata. Pole vahet kas tegemist on 20.saj sõjahauaga või  16.saj külakalmega, siis uurijate jaoks annab suure osa olulise infost  just ümbritsev leiukontekst st kuidas see kadunuke maapõues paikneb, mis esemed juures asuvad jne. Muinsuskaitseamet otseselt sõjahaudadega ei tegele, küll aga suunab Muinsuskaitseamet info edasi juba vastavatele uurijatele. Sõjahaudadega seotu on täna suures osas Sõjamuuseumi hallata. Muinsuskaitseamet tegeleb aga kõigi arheoloogiliste matusepaikadega.

* Mis soovitused veel?

Kindlasti kutsun militaarhuvilisi üles ettevaatusele. Enne maastikule suundumist tuleb endale selgeks teha, mis leidudega võib kokku puutuda ning kuidas nt relvaleidude või lõhkekehade puhul käituda, et ennast ega teisi mingil viisil ohtu ei seaks.

* Kas puutute selle teemaga tihti kokku, arvestades, et väljastasite mullu 459 otsinguluba? Kas enamik on heatahtliku kaevajad või on ikkagi palju piraate?

Selge on see, et luba iseenesest ühtegi inimest ausaks ei tee ega seadusi järgima pane. Küsimus on ikka inimese enda teadlikkuses ja väärtushinnangutes. Õnneks on aasta-aastalt aina rohkem neid inimesi, kes nii arheoloogide kui Muinsuskaitsjatega koostööd teevad ning kellele ajaloopärand selle mitmekesisuses korda läheb.