Pärast infarkte otsustas Väino Puura suitsetamisest loobuda. Fotol Väino ooperis "Mantel" praamiomanik Michele rollis, tõmbamas Itaaliast toodud piipu, mille kinkisid talle sealsed õpingukaaslased.Foto: Erakogu
Õhtuleht.ee 12. aprill 2017 12:36
Kiire-kiire-kiire – igapäevases oravarattas rassides mööduvad aastad. Millal saabub piir, kui tuleks võtta veidike aeglasemalt? Estonia teatri solist Väino Puura hakkas töökoormusele, tervisele ja toitumisele rohkem tähelepanu pöörama pärast kahte infarkti.

Järgnev katkend pärineb Estonia tippsolistidest abielupaari Väino  ja Sirje Puura elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“ (Tammerraamat, 2017), mille autor on Evelin Kivimaa. Raamatu avalik esitlus toimub 13. aprillil kell 16.30 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses. Esitlusel on lootust kuulda ka peakangelasi duetti laulmas 

Väino: „Meil oli Sirjega meeletult palju tõmblustööd, lisaks teatrile ka kontserdid ja muud esinemised.  Ma nimetan neid tõmblustöödeks, sest need olid igale poole laiali paisatud, aina tõmble siia-sinna. Võtsime vastu kõik tööd, mida pakuti, ja lasksime hea maitsta kõigel, millega kostitati. Tagajärg oli see, et 45aastaselt sain infarkti.“

Sirje: „Olen veendunud, et kõik haigused saavad alguse närvidest. Väino rabas üle igasuguse piiri: lapsed olid väikesed, majaehituse organiseerimisele kulus palju energiat, samas pidi ta õhtul laulma peaosa kolmevaatuselises ooperis.“

Pärast infarkti puhastati Väinol ummistunud veresooni ja kolme kohta paigaldati plastmassist soonelaiendid. Elu läks edasi, töö tahtis tegemist, aariad laulmist, kontserdikutseid tuli uksest ja aknast.

Teine infarkt tabas Väinot 60aastasena. Seekord jäi tal lausa korraks süda seisma, monitoril jooksis sirge triip ning kiirabiarstid elustasid teda elektrišokiga.

Väino: „Pärast teist infarkti loobusin suitsetamisest. Ahelsuitsetaja pole ma olnud, nii et hommikul peaks suitsu läitma. Tõmbasin vastavalt olukorrale, seltskonnas või peol. Päevas ühe või kaks suitsu, näiteks enne või pärast etendust.

1979. aastal stažeerisin mõned kuud Moskvas Tšaikovski-nimelises konservatooriumis. Lauluõpetaja Hugo Tietz ütles seal ikka tunni ajal: „Pošli, pokurim.“ (vene keeles – lähme, teeme suitsu) Läksime koos koridori ja panime suitsud ette, kuni õpetaja andis uue korralduse: „Davai, pajom išsjo tšut-tšut.“ (vene k – lähme laulame veel veidike)

Sirje: „Kui Väinol oli rohkelt tõmblustööd, siis ta pani vahel aias suitsu ette. Ma veel õiendasin temaga sellepärast, lauljale ei mõju see ju hästi. Mina ei ole kunagi suitsetanud.“

Väino: „Estonia meessolistidest kõik tegid nii, kes tõmbas suitsu, kes võttis viina. Suitsust pole midagi, hullem lugu on see, kui solist on viinavõtja. See pärsib kõige rohkem teda ennast, aga häirib ka teisi, kui ta läheb lavale purjus peaga. Mina pole joodik kunagi olnud, lihtsalt vahel napsitasin.

Südame tervise heaks hakkasin üle 50aastasena jooksmas käima, et hoida veresooned puhtana. Iga päev jooksin umbes seitse kilomeetrit, näiteks kodust Stroomi randa ja tagasi. Mitte küll järjest, eks ma vahepeal kõndisin ka.“

Sirje: „Minust ei saa iialgi jooksjat! Ühel hommikul agiteeris Väino mind endaga kaasa: „Tule ikka, see on nii kihvt!“ Panin siis dressid selga ja jooksime mööda tänavat. Koerad haukusid, higi tilkus – see oli õudne! Mõtlesin, et miks ma nuhtlen ennast, mul tiirles jooksmise ajal peas sada küsimust! Pärast jooksu oli üsna hea tunne, aga rohkem ma siiski jooksma ei läinud. Ma liigutan ennast teistmoodi, tantsides.“

Väino: „Kui mulle tehti trauma tõttu põlvemeniski lõikus, siis käisin kuu aega karkudega ning arst mul rohkem enam joosta ei lubanud, kõhred olevat kulunud. Sport üksi mind nagunii ei aidanud, üks veresoon ummistus ajapikku uuesti. Vaevalt et ma oleksin hakanud toitumisele mõtlema, kui mul poleks olnud kahte infarkti. Siis hakkasingi mõtlema, et ei tasu paarikümmet lisakilo mõttetult  kaasas kanda. Ma olin ikka turske mees.“

Sirje: „Aga kaugeltki mitte paks! Nooruse rõõmsus ja värskus oli juures.“ (naerdes) „Estonia teatri pillimees Jüri Peetson ütles ikka, kui keegi oli suvel kosunud, et „oi, kui rõõmus sa välja näed!““

Väino: „2011. aastal pärast teist infarkti hakkasin teadlikumalt toitumist jälgima. Võtan vitamiine ja ravimeid ning toitun tervislikumalt. Sellest ajast peale ei ole liha enam meie pere igapäevamenüüs. Nüüd on tervis parem ja kakskümmend kilo kaalu on turjalt kadunud. Ükskord tassisin koju kümnekilose arbuusi ja mõtlesin, kui raske seda on käe otsas kanda. Pidi siis selline kahekordne raskus mul varem kogu aeg kaasas olema!“

Sirje: „Ei saa öelda, et me absoluutselt liha ei söö. Aga viimasel neljal aastal pole me poest vorsti küll ostnud, ka mitte mu varasemat lemmikut juustuvorsti.

Inimene paneb mõttejõuga kõik asjad paika. Liha-isu kadus ära, kui ka sõime liha mingil üritusel või isegi kodus, siis harva. Kaal langes, nii et vaatasime, et sobib küll ilma lihata. Iga päevaga muutus kogu keha kergemaks. Lihatoit teeb su füüsise kuidagi raskeks …“

Väino: „… ja tömbiks. Sirje oli linnalaps, tema ehk sõi liha vähem, aga mina maapoisina ju liha peal üles kasvasingi. Liha- ja piimatooted olid kodus alati laual. Ehk siis mulle lõpuks aitaski lihasöömisest. Nagu lastel on rinnapiimaga – joovad seda teatud aja, ja aitab küll.

Tegelikult on kõik ajus kinni. Kui sa ühel päeval otsustad, et aitab, siis ongi kõik. Viinavõtmine, lihasöömine, suitsutõmbamine – ma olen seda kõike teinud, aga enam ei näe eriti mõtet.“