Uku ema soovis, et poeg läheks peotantsutrenni, isa arvas, et Ukust võiks hoopis maadleja saada. “Lõpuks kujunes nii välja, et ema pani mind muusikakooli, poistekoori, muusikaklassi ja trenni ma ei jõudnudki.”Hiljem hakkas Uku suure rõõmuga tennist mängima, keskkooli ajal leidis enda jaoks ka kergejõustiku ja vaimustus jalgpallist. Pärast kooliaega trenniskäimine aga soikus.
Uku on õnnelik, et temast sai tippsportlase asemel muusik. “Sport on minu jaoks pigem mäng ja võistlus endaga nagu ka kõik muu elus. Ma ei tea, kui väga ja mida peaks spordiala juures armastama, et seda tippsportlase tasemel teha. Seda rohkem imetlen ma neid, kes seda teevad. Igal võistlusel on ainult üks võitja ning juba eos paned sa oma rõõmu sellest sõltuma, kui tugevad on teised ja milline on su õnn.”
Muusika ja spordi olemust peab Uku väga erinevaks. Spordis on konkreetne tulemus ja võitja, muusikas võid ühes kohas olla hinnatud ja tuntud, samas ei pruugita mujal sinust teada.
Ebamugavustunne pani tegutsema
Pärast keskkooli läks Uku sõjaväkke, seejärel käis kahes koolis korraga ja lõpuks suundus kaheks aastaks USAsse õppima. “Ma polnud mõnda aega tigedat trenni teinud ning seal võtsin päris kiirelt kaalus juurde. Koolis oli toitu nii palju, kui süüa soovisid, kõik oli hinna sees, lisaks uus ja huvitav.”
Trenni Uku sel ajal ei teinud ja ühel hetkel tundis end väga ebamugavalt – 24aastasena pidi ta hakkama kaaluprobleemiga tegelema. “Mind hullult häiris see – kõige ebameeldivam tunne üldse!” tunnistab ta.
Sõbra soovitusel jõudis ta Anthony Ellise raamatuni “ e Secrets to Gaining Muscle Mass Fast” (“Lihasmassi kiire kasvatamise saladused”). Selle põhjalikku teavet kasutab ta oma tervisliku ja sportliku eluviisi alustalana siiani. “Kogu minu trennifilosoofia põhineb väga primitiivsetel tõdedel. Raamatus oli välja filtreeritud, mis on oluline hea füüsise saamiseks, ning ma hakkasin selle järgi trenni tegema ja toituma.” Uku käis jõusaalis ja jooksmas, kuna kooliga seotud sportlikke ettevõtmisi, milles kampa lüüa, ei olnud.
Iseenda personaaltreener
Tagasi Eestis, jätkas Uku vankumatu enesedistsipliiniga treeningu- ja toitumisrutiini. “Ma olen katsetanud, mis minu jaoks toimib – olen teinud iga päev trenni, kombineerinud mitu korda päevas aeroobset ja lihastreeningut ning üritanud treenida ka ainult kolm korda nädalas. Mulle meeldib olla rohkem aktiivses tegevuses.” Uku teeb igapäevaseid pooletunniseid jookse ja lisaks mahutab nädalasse 5–6 jõusaalitreeningut. “Ma jälgin, kuidas keha reageerib,
ja kui tunnen, et tahan puhkust, siis seda ma endale ka annan.”
Jõusaalitrennile eelneva soojendusena on Uku koos hea sõbraga ka squashi harrastanud. See on intensiivne ja isegi lõbusam eeltrenn kui näiteks lindil jooksmine. “Squashist sai kohe minu suur kirg. Algselt soojendusena mõeldud mängud kujunesid tihti poolteisetunnisteks matšideks. Sama asi oli Spartasse treenima asudes sulgpalliga – mängisime enne jõusaali ennast tühjaks. See ei ole kõige otstarbekam, aga nii lihtsalt juhtus.”
Treenimiseks on Uku nõu küsinud Argo Aderilt ja Ott Kiivikaselt, enamjaolt tugineb ta aga oma teadmistele ja kogemusele. Treeningute sageduse, olemuse ja ülesehituse kohta on erinevaid soovitusi, Uku usub aga, et tuleb lihtsalt leida endale sobiv viis. “See, mis tundub sinu jaoks õige, määrab päris paljus selle, mida sa suudad. Vahel piisab ka enda ümberveenmisest, et jaksad tegelikult rohkem. Väide, et sa ei tea oma piire, kui ei ole neid kombanud, vastab vägagi tõele.”
Motivatsiooni jätkub ka teiste innustamiseks
Motivatsiooni Ukul jagub, kuna treeningutega alustamise ajend ei unune. “Ma arvan, et see ora istub mul alati tagumikus ja kunagine kaaluga seotud ebamugavus jääb meelde. See, kuidas sa lähed käest ära.” Ta püstitab endale ikka ja jälle uusi sihte. “Mida kaugemale arene- da, seda rohkem peab pingutama. Protsess läheb detailsemaks, aga muidu kaob motivatsioon ära.”
Ukul pole ambitsiooni harras- tatavatel aladel võistelda või end kellegi teisega võrrelda. “Mäng on sisemine ja seotud kõige ülejäänuga mu elus. Mingil tasandil harjutan end spordi kaudu ka teiste asjadega hakkama saama.”
Uku usub, et trenniks on igal ini- mesel võimalik leida oma motivaator, vahel aitab ka kõrvalseisja. “Kõiki saab panna mõtlema motiveeritult ja see on võtmeküsimus, millest personaaltreener peaks alustama. Alles siis võib rääkida toitumis- ja treeningukavast.”
Sihikindel Uku on trennipisikuga ka oma sõpru nakatanud. Muusikud, kelle ringis ta enamasti liigub, juba naljalt jõusaali ei kipu. Uku mõjutusel on nad selle tee siiski ette võtnud. “Number üks on vastata küsimusele “miks?”. Kui sellele on piisav vastus, siis leiab igaüks sobiva viisi ja võimalused ning läheb läbi ükskõik kust.”
Tervislik valgugurmaan
Uku on toitumises tagasihoidlike eelistustega. “Ma ei järgi ühtegi fancyt dieeti ega midagi populaarset. Valin menüüsse ainult seda, mis hullult maitseb.” Ta jälgib, et organism saaks piisavalt valke. Lisaks peab ta oluliseks, et tänapäeva rikkaliku toiduvaliku juures oleksid kogused tasakaalus. Ukule sobib 4–5 korda päevas söömine, ta on harjunud iga 3–4 tunni tagant midagi hamba alla pistma.
Jõusaalitreeningute toetamiseks kuuluvad Uku menüüsse ka toidulisandid. “Ma olen valgugurmaan! Neid pulbreid ma tõesti tarbin ja panen mõnikord ka niisama lusikaga suhu, sest lihtsalt maitseb. Aga ma ei kasuta neid nii nagu peaks – pärast trenni –, vaid lisan maitseks toidu sisse, näiteks segan kohupiimaga.”
Vaatamata teadlikele valikutele ei pea Uku end sugugi kõige tervislikumaks toitujaks. “On hetki, kui ma söön väga palju rämpsu, ja mu lemmikjook on Coca-Cola Zero. Täitsa tõsiselt!” Trenni puhul kehtib Ukul aga nulltolerants ja minemata jätab ta äärmisel juhul ning vaid tervise või tööga seotud asjaoludel. Laiskus ja mitteviitsimine tema ellu ei kuulu. “Küsimusele, miks mitte minna, leiab alati vastuse. Trikk seisneb selles, et sa ei mõtle, vaid lihtsalt lähed kohale!”
Kokakoolasõltlane
Muudatused elustiilis, sh toitumises, tõid Uku menüüsse Coca-Cola Zero. “Ma joon neli liitrit Coca-Cola Zerot päevas. Käisin just vereproovi andmas ja silmi kontrollimas, seni ükski selle joogi kohta käi- vatest väidetest minu kohta ei kehti, nii et pöidlad pihku.” See jook on tema menüü osa juba kümme aastat.
Artikkel ilmus ajakirja Tervis Pluss 2016. aasta novembrikuu numbris.
Kommentaarid