“Pean lapse ära tooma, koerale järele minema, siis lähen poodi süüa ostma ja õhtul kindlasti jooksma,” loetleb Evelin tegevusi, mis tal tuleb veel pärast õhtust intervjuud ära teha. Kõlab nagu tavalise pereema graafik, kuigi paljud ilmselt loobuksid tunniajasest jooksuringist, et endale veidigi hõlpu anda. Aasta eest lahutanud Evelin on aga energiline ja särtsu täis.
“Olen nagu aedikust lahti pääsenud vasikas, kes kalpsab aasal ringi ja vaatab, kus on rohkem päikest ja magusam ristikhein,” kommenteerib endine esileedi oma praegust elu. “See on reaktsioon sellele, et mind on kaua aega puuris peetud. Igaüks tunnetab piiranguid erinevalt, mina olen eriline vabadusearmastaja. Olen alati üritanud piiridest üle hüpata ja mõnes rollis on see ju arendustegevus, mõnes teises rollis aga pea et kuritegu.”
Piirangute ajaks arvestab Evelin üheksat aastat, mil ta seisis president Toomas Hendrik Ilvese kõrval ja esindas Eesti riiki. Möödanikul ei taha Evelin aga pikemalt peatuda. “Meie lahutus polnud tavaline asi. Ma ei taha sellest rohkem rääkida ega sellest meediasündmust teha.”
Praegu on naine rõõmus, et ta ei pea kellegagi midagi kooskõlastama, ei pea mõtlema, mida temast kirjutatakse või arvatakse. “Täitsa ükskõik,” ütleb ta üpris muretult.
Kui tahad, et sind olemas poleks
Kellelegi pole saladus, et paar viimast aastat pole Evelini hellitanud.
“Ühel hetkel olin täiesti nullis. Mõtlen Arvo Pärdi filmile “Isegi kui ma kõik kaotan” ja mul on olnud tunne, et olen selle läbi elanud. Ma pole küll päris kõike kaotanud, aga piltlikult öeldes... Ma tean, mis tunne see on, kui sa tahad, et sind olemas ei oleks.”
Kui on halb ja raske, siis vaatab Evelin end kõrvalt ja peab endamisi aru, mida edasi teha. “Hakkan nutma?” pakub ta ühe variandina. “See on väga kasulik, sest siis tulevad stressihormoonid välja. Mina pole eriti hea nutja – mida keerulisemaks läheb, seda rahulikum ja ratsionaalsem ma olen.”
Evelin eelistab hoopis mere ääres joosta, sest tal on kogemus, et loodusesse minnes ja füüsiliselt pingutades saabub 99% tõenäosusega kergendus. Iga päev püüab ta vähemalt tunnikese joosta, mis on tema sõnul optimaalne tegevus, sest ei maksa midagi ja selleks ei pea ka õigeks ajaks kuhugi spordiklubisse jõudma.
Ei tea, mis edasi saab
“Ma ei tea, mis edasi saab. Päriselt ei tea,” tunnistab Evelin. Kaheksa kuud tegi ta palgatööd, aga otsustas siis lepingut mitte pikendada. Praegu on ta iseenda tööandja. Tema ettevõtte põhivaldkonnaks on tervisega seotud teenused, koolitused ning tervislike eluviiside tutvustamine.
“Kõlab kantseliitlikult, aga see mind huvitab. Mul on palju väikseid asju, proovin ja katsetan, mis töötab, mis mulle meeldib,” selgitab ta.
Ettevõtlusega alustada pole lihtne, eriti kui tuled isoleeritud keskkonnast, tõdeb Evelin. Lahutusjärgse aasta jooksul on ta püüdnud jõuda selgusele oma väärtuses tööturul – millised on tema oskused, milleks ta on võimeline, mida ise tahab.
“Nüüd ma tean enam-vähem, mida oskan ja mis on minu tööriistakastis. Olen parandamatu maailmaparandaja ja tahan teha midagi, mis teeb elu paremaks – mida rohkematel inimestel, seda toredam,” räägib ta.
Kuigi paari aasta eest uuendas Evelin oma arstilitsentsi, siis selles ametis ta tööle hakata ei plaani. “Mind ei paelu haiguste ravi, küll aga tervishoid. Ja seal on arstiharidusest palju kasu.”
Enda tööandjaks olemine on praegu veel veidi imelik tunne. Ettevõtjast sõber julgustas teda, et algus ongi raske, aga kui ta liikuma saab, siis teisiti enam ei tahagi. “Vaistlikult tunnen, et nii ongi, aga alguses pole garanteeritud sissetulekut. Täpselt ei tea, kas suudan oma elustandardit hoida, oma harjumuspäraseid vajadusi rahuldada, kas läheb paremaks või halvemaks. Loomulikult on hõre tunne.”
Stress tõstab kaalu
Esileedi ametis oli alati tähelepanu keskpunktis Evelini kehakaal. Ta tõdeb, et sportlikkusest ning tasakaalustatud toitumisest hoolimata pole tal kunagi olnud lihtne ideaalkaalus püsida. “Olin 11 aastat iluvõimleja ega tohtinud magusat üldse süüa. Mõnele ei teinud see midagi – inimeste ainevahetused on nii erinevad. Mul oli magus kehast kohe näha ja sain treeneri käest võtta,” lisab ta.
Ka üleelamised ja ebastabiilsus kajastuvad kohe tema kehakaalus. “Ma võin mitte süüa, aga võtan kaalus ikkagi juurde. See on nüüd ka pärast lahutust juhtunud. 10–11 kilo on üle, see lihtsalt tuli.”
Arstina teab Evelin, et negatiivne stress paneb keha tootma kortisooli, mis omakorda annab käsu kõik rasvana talletada. “Idamaade filosoofias ja Hiina meditsiinis käsitletakse seda teistmoodi. Et ajal, kui sa kõik kaotad, püüab keha hoida kinni viimasestki, mis antakse. Nii igaks juhuks.”
Dieedipidamisega pole endine esileedi eriti tegelenud, küll aga professionaalsest huvist üht-teist proovinud – et näha, kas sellel on mõju. Näiteks on ta viis päeva mahla joonud ja püüab igal aastal vähemalt korra paastuda.
Paljud otsivad rasketel hetkedel lohutust söögist või joogist. Evelin ütleb, et ta pole perfektne, aga isegi madalhetkedel ei tee ta toidu kvaliteedis mööndusi. Aeg-ajalt märkab ta küll, et on hakanud millegagi liialdama. Näiteks on viis tassi kohvi ära joonud või sattunud mitu õhtut järjest siin-seal veini võtma, aga kui on soov kaalu langetada, tuleb alkohol kohe unustada. Ent toidust ta lohutust ei otsi ja söömasööste tal pole – selle paneb ta tasakaalustatud toitumise arvele.
Samas mõistab Evelin ka neid, kel raskest hetkest ülesaamiseks ongi vaja ära süüa liiter jäätist või end muul moel lohutada. Peaasi on enda vastu ka siis sõbralikuks jääda, mitte hakata end lisaks süüdistama, arvab ta.
Erakordne elamus kiirtoidust
Kindla ei ütleb Evelin kiirtoitudele. “Ise söögi tegemine on hästi tähtis. Sa tead, mida sinna sisse paned, see on nagu meditatsioon ja loomine,” selgitab ta.
McDonald’sis on Evelin Ilves käinud vaid ühe korra elus. See juhtus Londonis 25 aastat tagasi. “Erakordne elamus! See oli nii vastik,” kõlab tema kommentaar otse südamepõhjast.
Muidugi on ta oma arusaamu toitumisest süstinud ka tütar Kadri Keiusse. Juba siis, kui laps oli alles neljakuune ja Evelin autoga McDonald’sist mööda juhtus sõitma, ütles ta lapsele, et sinna ei tasu sööma minna. Isa rääkis lapsega kaks aastat inglise keeles ja tema sõnum oli: books good, TV bad.
Sellises õhustikus on Kadri Keiu üles kasvanud, aga samas pole talle midagi ka keelatud. “Kui laps tahab proovida seda, mis on minu meelest crap, siis seda ta teebki. Aga kuna ta on puhta tasakaalustatud toidu peal kasvanud, siis tema keha reageerib kohe. Enamasti ei maitsegi need toidud talle. Sünnipäevad, kus pakutakse viinereid, friikartuleid ja kokakoolat, mööduvad tema jaoks pigem pooleldi nälgides.”
Evelin ise tunneb, et talle ei sobi liha. Ta pole küll taimetoitlane, aga võib kümme kuud järjest lihata läbi ajada. Väga meeldib talle toortoit, aga ta leiab, et meie kliimas pole ainult toortoidul elamine siiski parim valik. Ta ei tarbi lehmapiimatooteid ja väldib teadlikult nisujahu.
Tervislikud võileivad pop-up-kohvikust
Praegu on Evelin ametis pop-up-võileivakohviku korraldamisega ja kirjutab retsepte. On aeg aastaid küpsenud mõte teoks teha. “Väliüritustel ning laatadel on juba tervislikke valikuid, aga mitte piisavalt. Eestis on maailma parim leib, proovime ja vaatame, mis välja tuleb. Kui läheb hästi, siis sügisel teeks statsionaarse koha,” arvab ta.
Toidule ja söömisele pühendab Evelin palju energiat. Ütleb, et ta ei söö kunagi köögiuksel ega jooksu pealt. Ta katab laua, millel on laudlina, ja paneb ka küünla põlema, isegi kui söögiks on võileib. “Mulle on see oluline,” tunnistab Evelin. Ka teaduslikud uuringud kinnitavad ju, et inimene kasutab süües kõiki meeli ja et lisaks toidu maitsele mõjutab meid ka selle serveerimine, samuti keskkond, see, mis tundega me sööme ning kellega koos.
Sageli kurdame, et meil pole aega maha istuda, et korralikult einestada. “Aeg on alati valikute küsimus. Ma tunnen, et rahulikult söömine maandab mu pingeid. Tasub mõtiskleda selle üle, kas on tähtis joosta, keel vestil, või see, mida ja kuidas sa suhu paned,” arvab Evelin. Linaga kaetud laua taga meeldib istuda ka tema tütrele, kes on õppinud ema kombel toitu nautima ja mõtteid mõlgutama.
Koer kannustab liikuma
Praegu on veidi unarusse jäänud Evelini suur hobi rulluisutamine, aga ta on otsustanud selle peagi taaselustada. Küll aga käib ta palju jooksmas, lisaks joogas. Evelin on märganud, et tal käib füüsilise koormuse vajadus justkui lainetena: kord tõmbab rohkem jooga, siis tuleb aga intensiivse rühmatrenni isu.
“Olen end rasketes, militaarse iseloomuga trennides mitu korda täiesti rihmaks tõmmanud. Lausa nii, et ei suuda kättki liigutada. See on väga hea tunne, kui suudan ületada oma nullpunkte, mil tundub, et enam ei jaksa! Ja siis tuleb ühtäkki uus energia. See tunne tekitab sõltuvust.”
Evelin arvab kaljukindlalt, et keha on loodud liikuma. Ta pole kohanud inimest, kes poleks liikumisest naudingut tundnud. Ta usub, et liikumisharjumuse väljakujunemisel on kõige olulisem leida endale meeldivaim viis.
Evelini ustavaks seltsiliseks on nelja-aastane stabyhoun ehk Friisi linnukoer Schubert, kes hommikustest jooksuringidest eriti viilida ei lase. Koeraga tuleb jalutada iga ilmaga ja Evelin on kogenud, et just need korrad, kui üldse ei tahaks välja minna – sest midagi sajab krae vahele, ilm on külm ja ebameeldiv –, osutuvad lõpuks kõige lahedamateks. Eriti hea tunne tekib siis, kui keegi juhtub veel oma koeraga vastu jalutama. “Selline vandeseltslase tunne! Sellisel hetkel tajun selgelt, et ma pole üksi,” kirjeldab Evelin.
Rocca al Mare korterieluga on Schubert kiiresti kohanenud, aga ta pole ikkagi korterikoer – samamoodi nagu Evelin pole korteriinimene.
“Üle 20 aasta elan taas korteris 10. korrusel. See on ajutine lahendus, sügiseks pean leidma midagi muud. Siin on ilus ja tore, aga ma tajun ka teravalt, et mul on suur vajadus astuda kodust välja otse murule. Mulle ei mahu pähe, et pean tilli ja peterselli ostma, kui olen neid kogu aeg ise kasvatanud.”
Milline on Evelini tulevikukodu? Ilmselgelt mitte korteris. “Tahaks leida eestlaste unistuste kodu: maja metsas, mere ääres, kesklinnas, soovitatavalt klaasist,” naerab Evelin ja lisab: “Tuleb universumilt ära tellida.”
Tarkused, mis aitavad Evelinil toime tulla
* Norra kirjanik Henrik Ibsen: “Kui kahtled, ütle tõtt.”
* Vali sõnu nii, et sa ei tee teisele haiget ega anna hinnanguid.
* Kui sa ei tea, mida teha, ära tee midagi.
* Halva tuju parim ravim: õue, soovitatavalt sportlikult ja loodusesse.
Evelini eneseabiraamatud
* Vähemalt viis korda on Evelin lugenud Gabriel García Márqueze romaani “Sada aastat üksildust”.
* Endine esileedi armastab väga ka luulet. “Artur Alliksaare luuletused on nagu eneseabiõpikud. Pea iga tema fraas osutab millelgi olulisele.”
* Sageli tsiteerib Evelin endale Aino Perviku raamatute tegelast Kunksmoori. “Kui tunnen end väga halvasti, siis mõtlen, kuidas Kunksmoor oma katkise palliga korstna otsas istus ja endale ütles: kuhu sa, vaene Kunksmoor, nüüd küll sattunud oled! See on enda kõrvalt vaatamise tehnika, mis aitab perspektiivi näha.”
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2016. aasta maikuu ajakirjas.
Kommentaarid