Inimesed

55. sünnipäeva tähistav Anu Saagim: ma ei ole suureks kasvanud, olen enda silmis 18-25aastane plika! (17)

Katharina Toomemets, 9. aprill 2017, 09:00
Anu MarokosFoto: Erakogu
„Ma arvan, et ma ei ole suureks kasvanud. Olen enda silmis umbes 18-25aastane plika. Olen oma käitumiselt ja ellusuhtumiselt jäänud samaks, see ongi kogu asja iva,“ sõnab täna 55. sünnipäeva tähistav Anu Saagim.

Anu ütleb, et ta ei ole teinud omale füüsiliselt allahindlust. Au meenutab, et kui ta oli noor, oli tema tädi neljakümnene ja kui keegi pakkus talle mõne laheda idee või küsis, et miks ta keemilised lokid tegi või mutilikult riietub, vastas tädi alati: „No vaata kui vana ma juba olen“ või „Välja tuleb näha vastavalt vanusele“. See ajas Anu aga tõeliselt marru. „Kui olin ise neljakümnendates ja taas mingi karutembuga hakkama saanud, lõhkised teksad jalga pannud või unustanud vallatu suvekleidi alla alukad panna, nähvas mu tädi: „Vaata ja häbene, sa oled selle jaoks liiga vana!“,“ räägib Anu. „Ta ei osanud aimatagi, et juba lapsena, just teda vaadates, otsustasin, et mina ei saa kunagi vanaks. Seni, kui mul on energiat, füüsilist jõudu, tahtejõudu ja sära silmis, käitungi nii, nagu ise tahan! Aastad ei loe, jään krapsakaks surmani.“

Samal teemal

Anu ütleb, et nagu näha, siis ta keeldubki vananemast. „Mul on 15 aastat noorem õde ja ma mäletan seda katastroofi tunnet tiinekana, kui ta sündis, sest arvutasin kui vana mina olen, kui tema 15 saab – kolmkümmend!“ Praegu käib Anu õega koos pidudel ja ei saa üldse aru, et neil vanusevahe oleks. „Mu poeg on 18 ja me teeme samuti samu lahedaid asju, väisame tihti samu üritusi, reisime koos ja meid erutavad samad maailmas toimuvad sündmused - ühesõnaga meil on millest rääkida ja meil ei hakka kunagi teineteise seltsis igav.“ Saagim on õnnelik, et temast ei ole saanud kurja tädi, kelle ainsaks mureks on see, kas vanus lubab mingit asja teha või ei luba. „Õnneks on tänapäeval kõik võimalik! Ole vaid mihkel ja haara härjal sarvist. Võib-olla paarkümmend aastat tagasi panidki ühiskondlik surve, tavad ja reeglid inimesi raamidesse, sundisid vastavalt vanusele käituma.“

Inimese kohustus on olla terve

Praegu ei ole Anu sõnul mingeid piiranguid ja inimese ainus kohustus on olla terve. Igas mõttes. „Sa ei või ennast tööga tappa. Jah, ma teen kõvasti tööd, aga soovitan leida töö, millest saad vastu energiat, mitte ainult ei anna seda. Võtmesõna on tasakaal.“ Anu ütleb, et ka tervist tuleb hoida ja inimene peab tegema midagi füüsilist. „Hankisime endile Saaremaale maamaja, kus jagub tööd veel sajaks aastaks,“ ütleb ta. „Sain lapse üsna hilja, 37aastaselt, ja mulle see sobis – julgen teistelegi soovitada, sest minul algas siis kolmas noorus,“ räägib Saagim, et hilja lapse saamine oli täpselt õige aeg. „Olin oma elu paika sättinud, maailmas ringi rännanud, möllanud, teinud sigadusi, nutnud ja naernud, peksa saanud ja printsessina elanud. Ma olin valmis.“

Anu ütleb, et ühe asjaga pani ta siiski mööda. „Olin liiga palju arvestanud teistega ja tühikargajate nõu kuulda võtnud. „Sa ei pea mitte ühegi teise inimese arvamusega sajaprotsendiliselt arvestama. Pead otsused alati ja ainult ise tegema. „Võid asju oma lähedaste ja oluliste sõpradega arutada ja analüüsida, kuid elu otsused pead ainuisikuliselt ise tegema. Kahjuks sain mina sellest liiga hilja aru.“ Anu tunnistab, et ta on olnud korduvalt sõltuvuses lähisuhtest ja ei mõista seda hukka. „Inimesena sõltumegi väga paljust: oma peres, sõpradest, sugulastest, isegi töökaaslastest. Nendega tuleb arvestada,“ ütleb ta, et inimene on karjaloom ja tahab kuuluda gruppi. „Aga tuleb siiski jääda oinaks, jäärapäiseks ja kõndida oma teed üle kaljude, kivide ja kändude. Siis jõuad sinna tõotatud maale!"

Nooruslik olla pole raketiteadus

Anu on nooruslikkuse musternäidis – oma 55 eluaasta juures näeb ta endiselt välja kahekümnene ja käitub umbes samamoodi. Anu sõnul tuleb asjadega kaasa minna, kursis olla ja huvi tunda. „Ei saa tõmbuda nurka ja öelda: „Ah, mis nüüd mina!“ Vastupidi – sa pead kogu aeg hästi uudishimulik olema. See hoiab keha ja vaimu erksana.“ Anut ajab marru see, et mida vanemaks inimesed saavad, seda vähem viitsivad nad end sättida. „Ega ma ka vahel ei viitsi, aga võtan end ikka kokku. See annab hoopis teise enesetunde. Panen popid riided selga ja pisut särtsakama huulepulga suule – öelgu sidruninäod mida tahavad!“ Anu ütleb, et kui keegi enese eest hoolitseb, ei tohi talle näpuga näidata ja öelda, et vaadake, kus edvistab, täiesti mõttetu. „Eestis on ju kõik mõttetu, aga kui sinu jaoks on see äge, siis anna tuld!“

Paljud arvavad, et Anu rassib iga päev jõusaalis või jookseb maratone, kuid tegelikult pole kumbki neist tema ala. „Kui töölt koju jõuan ja päike veel väljas on viskan koti nurka, tossud jalga ja lähen kohe kõndima. Emal on väga aktiivne koer ja siis ma sörgin temaga pimedani välja,“ paljastab Anu oma vormisoleku nipid. „Talvel olen suur uisutaja, suvel panen esimesel võimalusel rulluisud alla. Mõned aastad tagasi sattusin murdmaasuusatamisest sõltuvusse, kuigi kooliajal sai seda hambad ristis tehtud. Kiman radadel, kus tunnen end täiesti üksi. Seal mu mõtted puhastuvad, olen täitsa tühi, ei mõtle millestki.“ Ja mis Anu sõnul veel kõige toredam – kevade saabudes kaovad ta kaalumured imeväel! „Pimedal ajal on oht õhtuti diivanisse vajuda ning veiniklaasi ja ampsude järele haarata.“ Ja ega pidude ja ürituste väisaminegi mingi meelakkumine pole. Teinekord viskab Anugi kingad nurka, pakib plätud ja bikiinid kotti ning tõmbab juhtme seinast välja. „Patareisid on mõistlik laadida kohtades, kuhu nuti-vuti maailm veel jõudnud pole.“ Praegugi puhkab Anu Marokos, kuid oli siiski nõus sünnipäeva puhul Õhtulehele kirjalikult intervjuud andma. Vabandab aga, et internet on seal jube aeglane ja eriti palju pilte saata ei saa. „Jõudsime Marrakechi ja vau! See on kui muinasjutt!“ õhkab Anu. „Tass imemaitsvat kohvi, sarvesai viigimarjatoormoosiga ja olengi tuhande ja ühe öö seiklusteks valmis!“

Anu maailma päästavad ilu, uni ja armastus

„Väga õige tähelepanek. Minu õnn ongi olnud selles, et olen pool elust saanud nii-öelda puhata. Mu abikaasad on andnud mulle aega. Ma olen saanud õitseda!“ Anul pole kunagi olnud kohustust leib lauale tuua ja seepärast pingutada nii, et ninast veri väljas. „Olen pool elu saanud elada kui lilleke. Müüd on see teine pool, kus pean ise rapsima,“ ütleb ta ja sõnab, et see on täiesti okei. „Mul jagub praegu energiat, mida olen aastatega hoolsalt kogunud. Kui oleksin eelneva elu kogu aeg rassinud ja olmeasjade pärast muretsenud, siis ma ilmselt praegu siin ei kekutaks. Mul on vedanud.“

Praegu peab Anu portaali Elu24 peatoimetaja ametit. Kui enamasti tuleb inimestel saavutusvajadus kahekümnendates, siis Anul tuli see enda sõnul alles neljakümneselt. „Väga hea, et tuli. Saan nüüd mõlemad põnevad elupooled ära proovida. Et selline kardinaalne pööre saaks olla võimalik peadki hoidma end uuele avatuna,“ ütleb ta. „Samas on elus nii palju asju juba proovitud. Vanemaks saades jääb vau-efekti aina vähemaks ja elevust tekitavad ekstreemsuste asemel pigem tehnoloogilised arengud.“ Anu on alati valmis minema kaasa kõiksugu ideedega, kuid ta ei stressa ja ei mõtle ise endale asju välja.

Anu on tunnistanud, et on kunagi kohendanud oma silmalauge ja rindu, kuid mingeid äärmuslikke iluprotseduure ta proovinud pole. „Olen piisavalt arukas eit, et ma ei taha ega ka lase enda peal mingeid ekstreemsusi teha. Ma kardan selliseid asju.“ Anu ei saa aru inimestest, kes lasevad omale pardinäo ette süstida ja lõigata. „Kui on kortsud, võtan midagi ette, aga ma ei lähe sellepärast hulluks.“ Tihti uuritakse Anult ka mida ta sööb, et nii energiline on. Naine tunnistab, et tema toidulaud on muutunud küll. „Veganlus on rahvusvaheline trend ja ma saan sellest aru. Kui selline vibratsioon on õhus, kaob endalgi lihahimu. Talvel, kui on krõbe pakane, siis võtan küll pitsi viina ja boeuf à la tartar’i. Aga ma ei mäleta, millal viimati restoranis lihakäntsaka tellisin. Sealiha ei söö ma üldse sellest ajast, kui nägin, mis solki sead söövad.“

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee