Foto: TV3/ Külli Rummel
Inimesed
9. aprill 2017, 11:00

Ženja Fokin: kui pidin Anuga saadet tegema, mõtlesin: „Appi! See pole võimalik!“ (8)

Täna tähistab bravuuritar Anu Saagim oma 55. sünnipäeva. Anu  on selline inimene, keda vihatakse või armastatakse. Kindel on see, et külmaks ei jäta see naine absoluutselt mitte kedagi. Anu võib peol inimestele sefiiritordi pähe määrida, veinipudeleid täis lauaga ümber kukkuda või paljast rinda näidata – talle antakse kõik andeks.

Õhtuleht rääkis sünnipäeva puhul Anu sõprade ja kolleegidega ning kõigist iseloomustustest jääb kõlama mõte, et ülevoolavalt bravuurika ja lapseliku käitumise taga on üks tõeliselt heasüdamlik naine, kes oma sõprade ja pere heaks valmis kõike tegema.

„Me olime erinevatel üritustel teineteist näinud, aga sina peale saime kui hakkasime tegema koos saadet „Stiilipäevik“,“ räägib stilist Ženja Fokin. „Minu reaktsioon, kui sain teada, et juhin saadet Anuga, oli: „Appi! Ta on too much! See pole võimalik!“ Aga siis mõtlesin, et miks mitte – ongi äge ja tempokas.“

Ženja ütleb, et tal avanes võimalus õppida Anu tundma ka teisest küljest. „Üks kuvand on see, mille meedia temast jätab – lustlik ja pidevalt käib trall. Aga kõige selle taga näed sa ka Anu isiklikult, seda päris inimest. Ta pole ainult selline „ihihihi ja hahaha“, hambad irevil, lustlikkuse taga on väga hea ja suure südamega inimene. Anu on motivaator, juhendaja ja nõuandja. Äge naine!“

Heasüdamlikkusega seoses meenub Fokinile lugu saate ajast, kui tal endal veel lube polnud ja Anu ta koju viis. „Ma ütlesin, et ta võib mu tee ääres maha panna, et mul on sealt kaks sammu minna, aga tema ütles „ei“ ja viis mu täiesti ukse ette ära. Sellised väikesed asjad näitavad, kui siiras ja ehe ta tegelikult on.“ Samuti muigab ta, et kuna Anule meeldib rääkida sama palju kui talle endale, oli neil võtete ajal päris tihti olukordi, kus mõlemad sädistasid võidu ja Anu pidevalt Ženja jutule vahele rääkis.

Ženja usub, et need, kes Anu tagaselja siunavad, on lihtsalt kadedad. „Vahet pole, mis number Anul passis on – ta teeb oma ellusuhtumise ja rõkkava rõõmuga isegi kahekümnestele silmad ette.“ Fokin ütleb, et Saagim on paljudele inspiratsiooniks – just selles osas, kuidas osata elada ja olla maksimalist, kes igast päevast kõik võtab. „Loomulikult on ta ka väga hea suhtleja. Ta vaatab sulle rääkides silma ja teda ka päriselt huvitab, kuidas sul läheb. Ta hoiab oma inimesi väga.“

Tundub, et Anule antakse kõik andeks – isegi see, kui ta kukub koos lauatäie veinipudelitega pikali või kellegi sefiiritordiga kokku määrib. „Anu on meediamaastikul lihtsalt hädavajalik, muidu oleks kõik liiga ühtne. Ta kirgastab kogu Maarjamaa seltsielu,“ ütleb Ženja ja usub, et Anule antakse kõik andeks seetõttu, et ta ei soovi päriselt ka kellelgi halba. „Temas on palju lapselikku siirust. Ta ei ole kunagi uss.“ Ja kui Anu midagi kriitilist ütleb, siis on see Fokini arvates järelikult vajalik. „Ta räägib ilustamata ja tänapäeval on see väga unikaalne, kui asjadest räägitakse nii, nagu nad on. Teinekord on tõde vajalik, et ennast raputada ja enda sisse vaadata.“

Mida Ženja Anule aga sünnipäevaks sooviks? „Kallis ilushing. Soovin, et see väike lustakas plikatirts, kes sinu sees on ja kellele meeldib toredaid vimkasid teha, jääks alati alles. Et sinu säde ja sära jääksid alles. Ja et sa oleksid alati olemas.“