Kas mõnel kodueestlasel kriibib kuidagi hinge, kui keegi on oma valikute üle õnnelik? Sageli ongi nii, et ise elada ei oska ja teiste õnne üle ollakse kadedad ja kriitilised.
Kui see kultuur nii väga meeldib, võiks ju selle kultuuri järgi ja selles kultuuriruumis elada. Kui meeldib oma eesti kultuur, võiks elada eestase kombel. Nt Eestis elavatel segaperede lastel võiks olla eestipärane ees- ja perekonnanimi. Ka võiks naine säilitada kas või liitnimena oma perekonnanime. Miks peaks meie kultuur alati taanduma nn eksootilise ja põneva ees? Mingisugune alaväärsuskompleks raudse eesriide ajast vist - mujal kõik parem ja peenem.
Loomulikult, ja ongi. Ma lihtsalt olen kurb selle üle, et me ei väärtusta seda, kelleks me loodud oleme. Tore oleks, kui iga rahvas säilitaks oma kultuuri.
Saan aru, lapsed sündisid ja väikesed, kuid küllap polnud ka raha. Sealse pere rikkust väljendada püüdes mainiti, et maja on kolme-nelja kordne. Samasugused on siingi, seega punane täpp silmadega vahele ja edasi, tööle!
KOMMENTAARID (11)