Airi Vipulkumar Kansar: ma ei sooviks Indias elada, sest peaksin seal enamasti kodus istuma (91)

Airi, endise nimega Ojamets, külastas möödunud kuul oma abikaasa Vipuliga mehe kodumaad Indiat. „Kohtusime üle nelja aasta taas Vipuli vanematega ja meie olemine seal oli äärmiselt soe ja südamlik,“ sõnab Airi ja ütleb, et nad olid Indias peaaegu kaks kuud. „Vipuli suguvõsa võttis meid vastu väga soojalt ja sõbralikult,“ sõnab Airi.

Külaskäik oli Vipuli vanematele ja sugulastele väga eriline, sest nad nägid esimest korda silmast silma Airi ja Vipuli lapsi – poeg Aryani ning tütar Adrikat. „Varem nägid nad lapsi vaid Skype’i vahendusel arvutis,“ sõnab Airi. „Kõige raskemad pisarad voolasid nende põskedele siis, kui pidime tagasi Eestisse minema, sest nad olid lastega ju lähedaseks saanud ja neid tundma õppinud.“

Vipuli vanemad elavad Gujarati osariigis, väikeses Dahodi linnas. „Neil on suur kolmekorruseline kollane maja. Neljandaks korruseks on katuseterrass,“ paljastab Airi. Nagu kord ja kohus, käidi külaskäigu ajal läbi ka suurem osa sugulastest. „Päris palju sai seal neid külastatud tõesti. Meid kutsuti tegelikult veel rohkem külla, aga aega ei jätkunud,“ sõnab Kansar ja muigab, et Vipul ei tea vist isegi täpselt, kui palju tal sugulasi on.

Käidi ka sugulase pulmas

Airi räägib, et välismaa turistid ei külasta väga tihti Gujarati. „Tõsi küll, on neid, kes teadlikult mingi koha või ürituse pärast tulevad, aga seal ei ole selliseid rannakuurorte ega muid lõbutsemiskohti. Gujarat on traditsiooniline hindu osariik, kus näiteks alkohol on keelatud, süüa saab enamasti taimset toitu ning külastada väga palju templeid ja muid pühakohti,“ räägib ta. Muidugi külastasid ka Airi ja Vipul paljusid pühakohti, sealhulgas ühte lausa 5000 aasta vanust. „Veelembelise rannalõvina tundsin mina muidugi puudust India ilusatest randadest, aga see reis polnudki sellise eesmärgiga ette võetud.“ Eesmärk oli võimalikult palju aega veeta Vipuli pere ja sugulastega, kes polnud nende lapsi päriselus näinud ja kellega ka Vipul polnud neli aastat kokku puutunud.

Lisaks mindi perega Pavagadhi mäele, kus käib iga päev tuhandeid rändureid, kes on teel pühadesse paikadesse. See reis meeldis Airile enim. „Sõitsime õhutrammiga kõrgele mäkke ja see oli nii võimas tunne! Mäetipus käisime jumalanna Kali templis, kaubitsemistänavatel ja söögikohtades. Laste jaoks oli kõige suurem elamus muidugi ahvid,“ muigab ta. Airi ja Vipul käisid ka mehe sugulaste pulmas, mis Airi sõnul oli klass omaette. „Suur välihoov, kaunis muruvaip, maitsvad söögid, ainult alkoholivabade kokteilide laud, kus baarmenid sõud tegid. Inimesed olid kenasti riietatud, naised uhked nagu Bollywoodi näitlejatarid ning loomulikult ei puudunud pulmatraditsioonid, milles ma mõnuga kaasa lõin.“

Eesti ja India vahel on palju erinevusi ja Airi sõnul on suurim vahe traditsioonides ja maailmavaates. „Kõik oleneb ka sellest, mida võrrelda. India on väga suur ja iga paik on erinev. Ka Eestis võib leida väga palju erinevusi. Indias on üldiselt kõige aluseks hindu dharma ehk religioon, mis koosneb nende pühakirjadest, eepostest, lugudest, õpetustest ning traditsioonidest. Religioon on tihedalt seotud ka poliitika ja seadustega,“ räägib ta.

Indias elada ei sooviks

Airi on varem öelnud, et tema abikaasa ei tahaks Indiasse kolida ja ka seekordne pikk reis ei muutnud nende arvamust. Airi sõnul on Indiat tore ja huvitav külastada, kuid elada ta seal ei sooviks. „Minu elu oleks seal liiga piiratud. Istuksin enamasti kodus, teeks koduseid toimetusi, vananeks, läheks paksuks ning lõpuks lahkuks oma maisest kehast. Mulle aga ei meeldi oma elunatukest nii elada,“ ütleb Airi, kes tahab palju liikuda, reisida, seigelda ja muusikat teha. „Alustasin just uut bändi Airi Ojamets & Funtime. Muusika on lihtsalt nii suur asi minu elus.“ Tegelikult saaks Airi muusikat teha ka Indias, kuid selleks peaksid nad elama mujal kui Vipuli vanemate juures. Sellega mees aga nõus ei ole. „Indias on pere, sugulaste ja heade naabrite lähedus väga oluline just turvatunde eesmärgil.“

Praegu pole Airi ja Vipul veel uut külastusaega paika pannud. „Kui Vipul leiab töö, sõltub palju tema töögraafikust ja võimalustest. Kui võimalik, sooviksin Indiasse minna diwali ajal.“ Tegu on liikuva pühaga, mis meenutab jõule. „See on kahtlemata kõige ilusam aeg Indias, sest see on nagu meie jõuluaeg. Kõik tänavad, majad ja kodud on kaunilt dekoreeritud ning inimesed peomeeleolus. Siis tehakse palju piduroogi ning käiakse üksteisel külas. Kui diwali ajal minna ei õnnestu, siis ehk Eesti kõige külmemal ajal talvel. Eks aeg näitab.“

Poeg armus mootorrattasõitu

Paari kolmeaastane poeg Aryan leidis Indias uue kire – mootorrattasõidu. „Esialgu arvasin, et meie pisikesed ei hakka kindlasti niimoodi mootorratta peal sõitma nagu ma piltidel, videotes või India tänavatel näinud olen,“ sõnab Airi, et seal maal sõidetakse ilma turvavarustuseta. „India liikluskultuur tundus meile esialgu väga ehmatav, aga tegelikult ei olegi asi nii hirmus,“ ütleb ta ja lisab, et tegelikult sõidetakse väga aeglaselt, et vajadusel kohe pidurdada. Rõhku pannakse pigem inimlikule tunnetusele kui liiklusmärkidele ning otsa ei sõideta isegi tuvile. „Lehmale otsasõitmine tähendab lausa vanglakaristust. Pealegi, kui keegi riivab kellegi autot või inimest, siis hakkavad teised seda juhti peksma ja mitte ükski juht sellist asja ei soovi,“ seletab Airi, et just seepärast ettevaatlikult sõidetaksegi. „Peamised liiklusõnnetused Indias juhtuvad ikkagi maanteedel või mägedes.“

Kui Airi naabrimehi oma laste ja lapselastega mootorrattal sõitmas nägi, tekkis tal usaldus ning ta lubas ka oma mehel lapse sõitma viia. „Vipul ka algul kartis veidi, aga mõne aja pärast sõitsid nad iga päev. Vahel oli Aryan traksidega Vipuli küljes, vahel aga istus mootorrattal täitsa ise, Vipuli ees.“ Airi ütleb, et lõpuks hakkas Aryan lausa iga päev nõudma, et teda kaherattalisel sõitma viidaks. „Vahel oli Vipulil vaja minna linnapeale asju ajama ja ta ei saanud poissi kaasa võtta, mispeale korraldas poiss sellise märuli, et tema rahustamiseks tuli enne teha väike tiir koos temaga ja alles pärast seda sai Vipul linna peale asju ajama minna,“ muigab ta.