Edu eeldusi justkui oleks. Astmelisena plaanitud maks, kus 20 senti lisandub iga magustatud joogi liitri kohta, milles suhkrut üle 5 g 100 ml kohta; ning 36 senti iga liitri kohta, milles üle 8 g 100 ml kohta, võiks tootjaid ärgitada limonaadide, maitsevee, jm karastusjookides suhkrusisaldust oluliselt kärpima. Et maksu alla lähevad lisatud magusainedki, pole ohtu, et tarbija jaoks saab odavaim valik olema suhkrust potentsiaalselt kahjulikemategi magusainetega karastusjook.
Kuid omaette küsimus on, kas karastusjookide maksustamine on kõige tõhusam terviseedendamise meede olukorras, kus magustatud joogid moodustavad vaid mõne protsendi eestlaste magusatarbimisest, aga tunduvalt tihedamini eestlaste toidulauale jõudvate saiakeste, kommide, šokolaadi jms tarbimisele riik kätt ette ei pane. Kuigi ei saa välistada, et valitsus siingi maksutulu teenimise võimalust ei haista. Teisalt teame, et kallim hind ei pane ilmtingimata halbadest harjumustest loobuma, eriti kui olemas on odavam alternatiiv – Lätist juba niigi alkoholi, kütust, tarbe- ja toidukaupu ostvale eestlasele võib edaspidi mõistlik tunduda ühe sõiduga lastele ja endale suuremates kogustes limpsigi kaasa haarata. Seda soosib lõunanaabritel karastusjookidele kehtiva maksu tunduvalt madalam määr. Veelgi enam – plaanitavad maksumäärad on kogu Euroopa kõrgemaid.
Läti-suunalise osturalli käivitanud alkoholiaktsiisi tõusu olulisim õppetund valitsusele võiks aga olla: kuidas veenda rahvast, et väidetavalt rahva tervise huvides tehtav maksutõus on tõesti eelkõige inimeste ja mitte vaid riigieelarve täitmise huvides. Kui limonaadimaksust laekuvate tulude toel jõuaks näiteks koolidesse parem ja tervislikum toit ning mitmekülgsemad sportimisvõimalused, poleks seda vaja küsidagi – aga kas jõuab?
Kommentaarid