Raamat

Estonia tippsolistid Väino ja Sirje Puura meenutavad: elasime avariipinnal, alkaššide kõrval (19)

Õhtuleht.ee, 3. aprill 2017, 16:50
Sirje ja Väino Puura koduaias.Foto: Erakogu
Estonia teatri kauaaegsete solistide Väino ja Sirje Puura elus on olnud hulgaliselt operetisära ja ooperidramaatikat. Üks on aga kindel: nad on alati teineteise kõrval. Või kui päris täpne olla, siis 190sentimeetrine Väino kõrgub nagu mastimänd oma 156sentimeetrise kaasa kohal, kes on särtsakas nagu tulesäde. Kuna bariton Väinot kutsuti teatris Suureks Puuraks, siis sopranihäälega Sirje oli loomulikult Väike Puura.

Õhtuleht avaldab katkendi äsjailmunud elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“ (Tammerraamat, 2017), mille autor on Evelin Kivimaa.

Elu avariipinnal

Samal teemal

Kui Väino lõpetas ülikooli, pidi noor abielupaar konservatooriumi ühiselamust välja kolima. Kuhu neil oli minna? Elukoha leidmine oli tõsine asi, sest 1978. aastal ei olnud valik just hiilgav. Õieti seda polnudki.

Estonia ooperiteatri auväärt solistid võtsid kaasa päevinäinud kušeti ja kolisid üheksaruutmeetrisesse tuppa linnale kuuluvas ühiselamus Akadeemia teel majas number 48. Tingimused olid napid: välipliit, kus nad tegid praekartuleid, ning üheruutmeetrine WC-pugerik. Tänu radiaatorile oli talvel vähemalt soe.

Sirje: „Seal olid need kõige jubedamad majad! Kõrval elasid täielikud alkašid. See oli ikka kole. Õhtupimedas tulin rutuga oma tuppa ja keerasin hirmuga ukse lukku. Toas oli ainult kraanikauss külma veega, nii et duši all käisime teatris, kus meil oli nagu teine kodu.“

Väino: „Linnapea Ivar Kallion seletas, et see on avariipind: mida suurem on hädaolukord, seda kiiremini saame korterit taotleda. Kogu aeg käis üks suur taotlemine, korteri saamiseks käisin rääkimas parteikomitees ja igal pool mujalgi.

Mõni mees elas 30 aastat ühisköögiga toas ega saanudki omaette korterit. Korteri saamiseks pidi sinu eest keegi kostma. Mina sain selle ainult tänu teatri juhtkonna eestkostmisele. Sellal käisidki asjad niimoodi, et kui mõnel muusikul oli vaja uut pilli või keegi vajas korterit, siis peadirigent korraldas. Kui mulle eraldati Žiguli auto-ostuluba, siis tuttavad autoremontijad hoiatasid: „Ära sellise mootoriga küll osta!“

Läksin peadirigent Eri Klasi juurde: „Palun aidake, mootor ei sobi.“

Eri helistas kohe autokaupluse juhatajale, et Puura saaks võimsama mootoriga auto, ning nii tehtigi.“

Väino: „Alguses taheti meid paigutada Lasnamäele, aga Sirje ütles kohe, et ta ei taha seal kivilinnas elada. Käisin elukohajärgse Lenini rajooni täitevkomitee esimehe Vello Saluste juures rääkimas, kas saaks linnaosa muuta. Sellest oli kasu, et mul oli juba nimi taga. Tavalisest teatrisolisti ametist ei oleks piisanud, mina olin aga mänginud filmis „Siin me oleme!“ ja saanud üleliidulise Glinka-konkursi laureaadiks. Olin noor mees ja täitevkomitees olid samasugused noored mehed, kes ei tahtnud minust kehvemad olla. Nad jäid nõusse: „No tuleme vastu, teeme ära!“ Neile oli see ju väike näpuliigutus.“

Sirje: „Mina siia elama ei koli!“

Pärast kaht aastat avariipinnal avanes Puurade kušetile uus avar väljavaade kolida uhiuude majja Õismäe teel. Äsja ehitatud maja uhkeldas modellimõõtudega: 16 korrust, rinnaümbermõõt (majanumber) 90 ja vööümbermõõt (korterinumber) 60. Ainuke mure oli see, et Sirje kartis kõrgust …

Väino: „1980. aastal eraldati meile lõpuks korter Õismäele, tornmaja eelviimasele korrusele. Igal korrusel oli neli korterit, kolm kolmetoalist ja üks kahetoaline. Kortereid jagati tollal pere suuruse järgi ning et meil lapsi polnud, siis saime kahetoalise. Kohe algas uus kammaijaa: Sirje ajas sõrad vastu, et tema nii kõrgele elama ei lähe.“

Sirje: „Esimest korda korterit vaatama minnes seisin ukse peal, vaatasin ülevalt alla ja ütlesin Väinole: „Mina siia elama ei koli! Mine täitevkomiteesse tagasi ja ütle, et paluks kuhugi allapoole.“ Ma tõsiselt kartsin!“

Väino: „Läksin siis tipp-tipp uuesti linna täitevkomiteesse, kus mu palve peale vastati: „No kuidas teile ei meeldi, viieteistkümnendal korrusel on ju suurepärane vaade!“

Korterit enam ümber ei vahetatud, eks see soov tundus natuke koomiline.

Mõlemal toal oli rõdu. Elutoa rõdul ma ikka käisin, aga magamistoa rõdu ei kasutanud keegi peale tuvide. Tegin Sirjele selgeks, et kui ta pelgab, siis ärgu rõdule mingu.“

Lõppkokkuvõttes oli see väga tore ja õnnelik maja. Meie lähimad naabrid olid arstid Kirsti ja Riho Lai, kellega meie sõprus algas esimesest hetkest. Haruldane kokkusattumus, et naabritest said meie parimad sõbrad! Meil oli nagu suur ühiskodu. Lifti juurest käis vahekoridor lukku ja kaks korterit jagasid sama esikut, kus meil seisid kingad ja moosid. Patsiendid tõid ikka tohtritele üht-teist ja naabrid jagasid meiega paremaid palasid.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee