Inimesed

"Radar"| VAT Teatri lavastaja Aare Toikka: Nagu õudusfilmis, mu suust purskus peeglisse verejuga  

Televeeb, 29. märts 2017 12:59
Aare ToikkaFoto: HEIKO KRUUSI
Sel aastal president Kersti Kaljulaidilt teenetemärgi saanud VAT Teatri lavastaja Aare Toikka on viimased 14 aastat liikunud ratastoolis. Selle põhjus ulatub aastasse 2003, kui VAT Teatri lavastuse “Kolumats” proovis juhtus midagi, mis muutis Aare Toikka ja tema lähedaste elu kardinaalselt. Täna räägib Aare Toikka oma loo sellest, kuidas ta surmasuust napilt pääses, ja mis veelgi tähtsam, kuidas ta leidis endas elujõudu pärast traagilist sündmust taas töövormi saada. “Ma ei ole kindel, et me kõik, ma enda puhul ei ole sugugi kindel, et mida mina niisuguses, kui norgu mina oma nina laseksin, täitsa võimalik, et üsna norgu. Aare sisu on just niisugune nagu me praegu näeme ja see on imetlusväärne,” kiidab Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen pikaaegset head tuttavat Aaret.

Aaret aitab igapäevastes tegemistes, milles ta viimased kolmteist aastat pärast õnnetust rohkem abi vajab, tema elu armastus Tiina Rebane. Nad said kokku Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Samal teemal

“Tegelikult ma märkasin Aaret kui näitlejat kõigepealt. Sest noh, algul vaatad, et pisike poiss, minust noorem ka, mis seal ikka. Aga kui lavale läks, siis järsku sai suureks ja sealt ma hakkasin vaatama, et kurat, see on päris kihvt mees. No nii läks jah,” meenutab Tiina Rebane.

“No meie leidsime teineteist Peda kooli teisel kursusel juba, siiamaani on see läinud niimoodi, et oleme koos olnud ja ilmselt jäämegi kokku - nii on,” ütleb Aare Toikka.

Tiina ja Aare on tänaseks olnud abielus pea 30 aastat ehk sama kaua kui on olnud VAT Teatrit. Oma elu jagavad nad nii kodus kui ka VAT Teatri seinte vahel. Kui Aare on lavastaja, siis Tiina kanda on VAT Teatri teatrijuhi roll. Sel kevadel tuli Aare käe alt välja järjekorras 80. lavastus - Don Quijote, mida mängitakse Linnateatri Hobuveskis.

Surmaga silmitsi

Istume Aarega VAT Teatri saalis. Just siin veidi enam kui 13 aastat tagasi pidi ta peaaegu surema. Oli Kolumatsi proov, kus mängisid Aare Toikka, Katariina Unt ning Garmen Tabor.

Aaret tabas ootamatu köhahoog. Ta läks tualetti.

“Siis kui ma tualetti jõudsin, siis kui ma peeglisse vaatasin, siis ma vaatasin, et mul on ka nagu huuled verised, siis mu… nagu õudusfilmis mu suust purskus peeglisse verejuga. See oli väga veider kogemus. Proovisin seda verejooksu kuidagi pidurdada, eks ole. Aort oli puruks läinud ja tõmbas ka nagu kopsu katki, siis veri tuli sealt välja ja see mind päästis muidugi,” meenutab Aare. Ja kuigi ta räägib täna lugu lõbusas tujus ja naeruga pooleks, oli toona asi naljast kaugel.

“Ma naeran selle üle praegu aga ega mul tol hetkel emotsioone ei olnud, sest nendel hetkedel ei ole emotsioone. Ma sain lihtsalt aru, et nüüd on joon all,” ütleb Aare Toikka.

Toikka meenutab seda saatuslikku päeva ning seda kui väga Saksamaalt pärit lavastaja Christian Römer verd kartis.

“Kui ma tulin, veri suust tilkumas, Römer läks näost täiesti valgeks. Ma mäletan seda, ta läks, ta läks täiesti, veri valgus näost ära. Ta läks valgeks, siis läks siniseks ja siis ta hakkas oksendama ja jooksis siit välja. Ja siis kaks naist hakkasid tegutsema,” räägib Aare.

“Ütleme, et seda ei ole lihtne meenutada, aga õnneks kiirabi tuli kohe ja õnneks oli esmaspäev, oli esmaspäeva hommik, reanimobiil oli saadaval, et kõik toimis väga kiiresti,” sõnab Tiina Rebane.

Aare viidi haiglasse operatsioonile, mille käigus juhtus ootamatu verejooks. Arstid olid sunnitud aordi klemmima ning Aare keha jäi hapnikuvarustuseta liialt kauaks. Selle tõttu tekkis mehel aga närvikahjustus, kuid väiksemas ulatuses kui algselt arstid ennustasid.

“Esimene mõte oli vist see, et ma tajusin, et ma olen elus ja siis ma sain aru, kuidas mekib olla elus,” ütleb Aare.

“Algul ta ju liigutas ainult suurt varvast,” sõnab Tiina.

“Ma mingi pool aastat veetsin haiglates. Kuna kogu jõud oli lahkunud, et… ma mäletan seda esimest kogemust, ma ei jõudnud silmalaugusid lahti teha. Ma ei jõudnud oma pead pöörata, kui pea vajus tolksti ühele poole ära, siis teisele poole pöörata ei jõudnud,” meenutab Aare.

“Üks pool aastat oli selline aeg, kui me elasime ainult tervise nimel ehk siis taastumise nimel ja sealt edasi juba hakkas kõrvale tulema kõik muu ka, et mida teha tulevikus, kuidas teha tulevikus. Algul elad päeva kaupa, siis elad juba kahe päeva kaupa ja siis nädala ja nii see asi läheb. Aare on ise väga tubli ja kõva mees, ausalt, et müts maha tema ees,” kiidab Aaret abikaasa Tiina.

Tiina sõnul on taastusraviga sama oluline asjaolu, et on vaja põhjust eluga edasi minemiseks.

“Mida rohkem neid punkte on, seda kiiremini sa tegelikult taastud ja kui seal tulevikus on midagi, millest kinni hoida ja mille nimel tegutseda, siis see taastumine läheb nagu, kuidas öelda, eesmärgipäraselt, isegi võiks öelda, et kergemalt, kuigi ta kergemalt ei lähe aga ta läheb kuidagi mõtestatult,” sõnab Tiina.

Arstid andsid alguses Aarele vähe lootust, kuid mehe elutahe oli tugev ning ta hakkas vaikselt paranema. Peale haiglast välja kirjutamist sai ta Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusesse, eesmärgiks karkudele saamine.

“Et kui see kõrge käimisraam, mida nimetatakse kitseks, et kui ma läksin talle külla ja kui ta demonstreeris mulle esimesi samme ja ta oli nii kohutavalt pettunud. Ta arvas, et ta suudab 5 sammu teha ja ta suutis vist 2 teha aga ta käis, et see oli selline murrang täiesti,” meenutab Tiina.

VAT Teater on Aare elutöö, ta ei kujutanud oma elu selleta ette.

Jaak Allik, kunagine kultuuriminister, toob välja, et VAT Teater saavutas oma hiilgeaja just vahetult enne Aare haigust.

“Kvalitatiivne hüpe saabus 2001, kui nad said maja. Ja tulemus on see, et VAT Teater oma repertuaarihuvitavuselt, oma kunstilisest tasemelt on Eesti tõsiseltvõetavate teatritega täiesti võrdne,” sõnab Jaak Allik.

Tagasi teatrisse

See aga ei olnud lihtne, sest lisaks sellele, et ta liikus enamuse ajast ratastoolis, muretses Aare ka oma südame seisukorra pärast.

“Mul olid alguses pigem need hirmud, et kas ma vastu pean, et kuidas sellega on üldse. Et kas ma sellele emotsiooni kõikumisele, mis lavastaja ametiga kaasneb, et kas ma sellele vastu pean. Ehk on see mulle eluohtlik aga siis hakkasin vaikselt harjutama, mis seal ikka,” räägib Aare.

“Seal oligi proovidega tegelikult, et kui tavaproov on neli tundi, siis ma mäletan, et algul olid need proovid lühemad. Et vaikselt niimoodi, kuidas tal jaksu oli, sai seda proovi pikendada. Et täpselt nii nagu Aare tundis, selle järgi need proovid käisid,” meenutab Tiina.

“Ma pidin ümber mõtlema selle, et mis vahendid mul lavastajana kasutada on. Mul endiselt on vahendiks ikkagi sõna ja siis need teised vahendid - energeetika. Mul on lihtsalt kehalisi vahendeid ma lavastajana väga palju kasutada ei saa, žestid mul ju ometi on. Aga osasid ei saa ma kasutada aga siis mängime ümber teiste vahendite peale - kogu lugu, mis seal muud,” sõnab Aare.

Toikka esimeseks lavastuseks pärast haiglavoodis naasmist sai Ungari kirjaniku Ferenc Molnari Pal tänava poisid, mis esietendus VAT Teatri saalis veidi enam kui aasta peale Aare haigust.

“Mis on meelde jäänud siiamaani, mis väga meeldis, oli paraku 2004 Pal tänava poisid, see tõesti väga meeldis, minu meelest on see üks tema paremaid lavastusi tänaseni,” kiidab Jaak Allik.

Aare sai oma töö eest sel aastal presidendilt teenetemärgi.

“See oli selline rõõmus üllatus, ma mõtlesin, et aa, huvitav et miks siis nüüd mina aga siis mõtlesin, et väga tore, sõnab Aare.

“Ta oli tegelikult väga uhke, ta püüdis seda küll varjata aga mul oli väga hea meel, tõsiselt hea meel, see oli suurepärane üllatus,” räägib Tiina.

Aare veeres seda presidendilt vastu võtma ratastoolis.

“Ma mõtlesin selle läbi, ma oleks eelistanud sinna minna omal jalal aga ma lihtsalt mõtlesin kaks asja, seal põrandal on vaip, mida ma ei usalda, sest vaip võib libiseda. Ja teine asi. Kuni ma tõusen ja lähen, ma pidurdan protsessi kulgu. Karkudega ma ei oleks saanud seda aumärki ära tuua ise. Kui ma karkudega olen, ma ei saa midagi kätte võtta, siis ma oleks pidanud võtma mingi kotikese, kuhu see panna. Ma mõtlesin selle logistika läbi ja tundus, et ratastool on kõige parem lahendus,” räägib Aare.

Lisaks ratastoolile kasutab Aare ka karke. Oma liikumises võlgneb ta palju tänu just abikaasa Tiinale.

“Muidugi on raske, ma kogu aeg utsitasin teda, et kuule - katsu nüüd saada karkude peale, ma ei jaksa tassida ratastooli, sind koos ratastooliga trepist üles-alla. No seal on oma tehnika ja seda ma ju valdan, aga ega ta ei ole kerge,” ütleb Tiina.

“No ilma Tiinata ma ei oleks siin praegu üldse, ma ütlen lihtsalt nii. Ilma Tiinata ma puuduksin,” sõnab Aare.

Üks, kes Aaret ning tema tahtejõudu imetleb, on tema pikaajaline hea tuttav, Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen.

“Haiguse tulemusel ei ole nii liikuv kui ta tahaks olla. Ta ei ole ära kustunud, vaid ta võib olla ka tänu lähedastele, tänu Tiinale võib olla ja tänu veel kellelegi, tänu iseendale eelkõige ta särab selles troonis, kuningatroonis, särab veel rohkemgi kui enne,” naerab Elmo Nüganen.

Aare on aktiivne ka väljaspool teatrisaali. Nii on ta kohal ka Kadrioru lossi ees 15. märtsi, kui teatrid üle Eesti kogunevad Kadrioru lossi ette, et avada pidulikult EV100 teatrisari "Sajandi lugu".

Kui mitmed Aare unistused on täide läinud, siis üks oluline on veel ootel ja see puudutab Rahvusraamatukogu kuppelsaali.

Uus teatrisaal Rahvusraamatukogus

“Siin juba toimib teatrisaal sellisel improviseeritud moel nagu ta praegu siin on. Kõrvale tulevad publiku ala ja publiku ruumid, kust on vaade üle linna ja siin saab olema selline tore kammersaal, kuhu mahub 150 inimest,” jagab oma unistust uuest korralikust teatrisaalist Aare Toikka.

Olles ise läbinud tee tavalisest inimesest erivajadusega inimeseni, on nii Aare kui Tiina mõlemad hakanud rohkem mõtlema, mida ühiskond saaks teha, et erivajadustega inimesi lihtsalt maha ei kantaks.

“Erivajadustega inimeste peale peaks ikka väga mõtlema, et ei peaks lähedased justnimelt seda tegelikult mõttetut raskust kandma. No võiks ju ikkagi saada need korterid ja võiks väga mõelda, kellel neid sotsiaalkortereid vaja on, mis on ühe tasapinna peal, et ei ole trepist liikumist. Ja samas need inimesed saavad tööl käia ju, tegelikult saaksid tööl käia, see on ju absurdne kui ta ei saa korterist välja ja lihtsalt sellepärast ta ei saa tööle minna,” räägib Tiina Rebane.

Samal teemal

06.11.2017
GALERII | Vaata, kes käisid Eesti esimese erateatri 30. sünnipäeval
29.03.2017
“Radar”: Mida tunnevad Narva noored? On neid, kelle arust on Narva Peterburi eeslinn!
29.03.2017
Hirmnaljakas Mattias Naan - näitlejahariduseta andekas koomik, kes terve elu kartnud lava!