"Kui Ennul jäigi päev vahele, mil ta arvuti taha ei istunud, palus naiselt vabandust, et täna ma ei kirjuta."
, 29. märts 2017, 04:00
LUULEREAD SAABUSID ÖÖSEL: «Ühelt poolt tegi see mulle nalja, teisalt lausa piinlik, et 80aastane mees otsustab veel luulet kirjutada,» muigas kirjanik Enn Vetemaa 2015. aasta oktoobris. Toona oli just ilmunud tema luulekogu «Hambad viskiklaasis». «Heitsin õhtul rahulikult magama, aga täpselt pool kolm olid silmad lahti ja hakkasin peas luuletama,» meenutas ta kogu sündi. Foto: Stanislav Moškov
Enn Vetemaa (20.06.1936–28.03.2017) töötas kirjanikuna viimase hetkeni.
"Lahkunud on eluaegne sõber ja nii ma ka Ennule oma mälestusraamatusse, mis talle paar nädalat tagasi viisin, kirjutasingi: "Eluaegsele sõbrale Ennule." Arvasin, et saan vastutasuks tema viimase romaani, aga näe… ei jõudnud külla minna," tõdeb kibedalt kirjanik Teet Kallas, kes astus koos Enn Vetemaaga 1960ndate alguses eesti kirjandusse.
"Aga telefonis rääkisime veel üleeile pikalt. Ennul oli suur mure, et ta saa enam arvutiga hästi hakkama, hakkas üht lõiku ümber tõstma, aga tõstis valesse kohta. Sellised vanainimeste mured arvutiga. Ta oli just ühte novelli kirjutamas, mida tahtis mulle lugeda saata, aga saatmata see jäigi."
Edasi lugemiseks:
Digipaketiga saad lugeda kõiki Õhtulehe, Naistelehe, Nipiraamatu, Kodukirja, Toidutare ja Kalale artikleid. Tellimus olemas? Logi sisse
