"Kui Ennul jäigi päev vahele, mil ta arvuti taha ei istunud, palus naiselt vabandust, et täna ma ei kirjuta." (4)

"Aga telefonis rääkisime me veel üleeile pikalt. Ennul oli suur mure, et ta ei saa enam arvutiga hästi hakkama, hakkas ühte lõiku ümber tõstma, aga tõstis valesse kohta. Sellised vanainimeste mured arvutiga. Ta oli just ühte novelli kirjutamas, mida tahtis mulle lugeda saata, aga saatmata see jäigi."

Nii et Enn oli ja jäi viimase hetkeni kirjanikuks, tõdeb Kallas. "Kui jäigi päev vahele, mil ta arvuti taha ei istunud, palus naiselt vabandust, et ma täna ei kirjuta. Veel eelmisel nädalal, kui tal naine oli Tartus autot ostmas, helistas üksi kodus konutav Enn ja naeris telefonis, et kuule, hakkame jälle kirjanikeks, mis me jamame, mis me logeleme. Kuigi tervis oli tal viimasel aastal ikka kehvavõitu, õue ei saanud ta enam üldse. Viga oli jalgades."

Tundis end nooremas seltskonnas hästi

Kallase sõnul algas nende tutvus kas 1959. või 1960. aastal. "Mis mulle oli eriti oluline, et Enn oli minust seitse aastat vanem. Ta tundis ennast nooremas seltskonnas üleüldse hästi, see nagu pikendas tema lapsepõlve ja noorust. Ta ju lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI, praegune tehnikaülikool – toim) keemiainsenerina ja läks pärast seda konservatooriumisse kompositsiooni õppima, seega sai pea kümme aastat tekliga ringi käia.

Mina olin siis veel ulakas koolipoiss. Enn tuli sagedasti mulle tundide lõppedes kooli vastu, kõrgkooli müts peas, mille järel me siirdusime kohvikusse Tallinn või muusse sellisesse kohta, et hakata boheemlikku elu elama. Ta oli mulle eeskujuks alateadlikult. Ema, kadunuke, oskas kohe öelda, kui ma hilja õhtul koju tulin, kellega ma koos olin olnud. "Ahhaa, sa olid Vetemaaga koos." Ma lihtsalt rääkisin Vetemaa maneeriga.

Pärast TPId suunatigi ta paberivabrikusse tööle ja sel ajal sündis ka tema debüüt Loomingus. Vetemaa novelli pealkiri oli "Uus inimene", aga ajakirjas ilmus see pealkirjaga "Uus elektrik" (1961).

Ühesõnaga, me kaotasime praegu ühe vana põlvkonna kirjanikest, kes kõik on juba finišisirgel," nendib Kallas, "ja kes tulid kirjandusse 60ndatel, mis minu meelest oli õitseaeg mitte ainult Eesti, vaid ka maailma kirjanduses. Sellesse aega jääb ka tema esimene lühiromaan "Monument" (1965), mis peaaegu et Glavliti poolt ära keelati, aga siiski ilmus."

Kirjutas pea igas žanris: luulest filmistsenaariumideni

"Ta oli särav talent igas asendis, igas žanris," jätkab Kallas Vetemaa loomingu loetelu. "Kui ta hakkas dramaturgiat katsetama, lõppes see katsetamine sellega, et ta sai kolm aastat järjepanu dramaturgia aastapreemia. Näidendite "Õhtusöök viiele" (1972), "Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) ja "Roosiaed" (1976) eest.

Ja kui mingi žanr teda ära tüütas, kirjutas ta rahvuseepose travestia "Kalevipoja mälestused" (1971) või "Näkiliste välimääraja" (1980). Ühesõnaga, ta lõbutses, ta oskas kirjanduses väga lõbutseda." Sellesse ritta seab Kallas ka Sulev Nõmmiku filmid "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme" (1979), mille kõigi kolme puhul oli Vetemaa kaasstsenaristiks. "Ja mis kõik tollases kriitikas mutta tambiti, aga mida tsiteerivad juba mitmed põlvkonnad."

Sai nõukogude ajal parteilise noomituse

Enn oli ääretult soe inimene, kellel oli teistele raske ära öelda ja kes sattus alalõpmata tülikatesse jamadesse, eriti nooremas eas, meenutab Kallas. "Ta on olnud ka kirjanike liidu partorg, samal ajal kui mina olin selle organisatsiooni liige, aga et ta oleks sel ajal midagi halba teinud, ma küll ei julge öelda. Ta sai sel ajal veel ise parteilise noomituse. See oli väga naljakas koosolek, kus kohustuse korras tuli Leonid Brežnevile mingi kiri saata. See oli see aeg, kui Brežnev otsustas ka kirjanikuks hakata. Lugu oli aga selles, et enne koosoleku punkti kirja kirjutamisest esines meie ees äsja esimest korda kodumaale saabunud Vello Salo, kes elas Vatikanis ja plaanis välja anda Eesti luule antoloogiat. Ta andis meile ülevaate, kaugel asi on, ja selle eest sai Enn parteilise noomituse," muheleb Kallas.

"Ennu viimase luulekogu pealkiri "Hambad viskiklaasis" räägib iseenda eest. Eks need vaadid olid väga suured, mis me koos tühjaks jõime. Aga see ei seganud meil kirjanikud olla. Ja sõbrad elu lõpuni. Vaid ühes asjas tundsin ma Ennu vastu siirast kadedust. Ma pole eales tõusnud laulupeo ajal dirigendipulti. Enn kui diplomeeritud helilooja on sinna tõusnud, küll kui luuletaja oma "Lauluga Põhjamaast".

Muidugi ei saa mööda vaadata tema eluaegsest abikaasast Evest, kes oli temast seitse aastat noorem. Ma arvan, et see oli nii kuradima hea valik, et see hoidis ühe meie kõige säravama 20. sajandi kirjamehe heas vormis."

Lõpetuseks ütleb Kallas, et sisimas oli Vetemaa sügavalt usklik inimene, kes uskus, et seal teiselpool pole üldse mitte paha olla. "Raplasse tema tuhk vist maetaksegi, sest tema vanaisa talu Raikkülas oli talle üks pühadest paikadest. Ma ei teadnuki, et see koht talle nii oluline on. Kunagi veel lõõpisin, et tule aga Metsakalmistule mulle kampa, sest mul on juba nimi seal praegu valmis. Aga ei."