Markus Vetemaa: "Isal läks hästi. Ta suri rahulikult."

„Täna [teisipäeva] hommikul käis isa veel – kuigi mitte vaevata – mööda tuba. Eile [esmaspäeval] veel sõi, täna enam süüa ei tahtnud.

Ma arvan, et isal läks hästi. Ta kartis surra abitu voodihaigena, kes ei saa süüa ja liigutada – ja nii tal õnneks ei läinud.

Tal olid valud, ja kahjuks ikkagi kroonilised, mis sundisid võtma ka valuvaigisteid, aga need valud ei läinud vast väga üle piiri. Ta ise arvas – see on kristlik ja ka budistlik seisukoht –, et kannatuses on ka midagi head: me oleme teinud elus võib-olla midagi halba ja võib-olla põhjustanud teistele ebameeldivusi, ning niisugune kannatus on teatud mõttes lunastav. Me rääkisime sellest, et kannatustes on olemas lunastuse moment.

Vana inimese puhul ei oska ju keegi väga täpselt öelda, millest tal valud on. Arstid kinnitasid, et isal ei olnud vähki, aga no kes seda nii täpselt teab.

Ta suutis oma valud ära kannatada ja suri rahulikult.“