Koos Vetemaaga näidendeid kirjutanud Erki Aule: “Enn ütles, et me ei pea isegi midagi kirjutama. Tahtis, et ma talle lihtsalt teatrist räägiks.”

“Mul oli suur au. Käisin tal paar korda külas ja kurtsin, et mul ei ole ideid, mida kirjutada.” Vetemaa jagas selle peale Aulega romaane, mida oli tahtnud ise näidenditeks kirjutada ja näitemänge, mis ta juba teinud oli. “Mingi hetk meie vestluse ajal rääkisin talle, et olin tahtnud Albert Camus “Võõrast” dramatiseerida, aga kolme aastaga sain selle ajaga vaid paar lehekülge kirjutatud. Vetemaa palus Aulel käsikirja lugemiseks tuua ja kui lavastaja pärast kohtumist koju jõudis, oli Vetemaa lugemiseks toodud teksti juba kümnekonna leheküljega täiendanud.

“Tavaliselt oli nii, et kui järgmine kokkulepitud kohtumine kätte jõudma hakkas oli mul palju asju ette tulnud, aga Ennult sain alati meili, kus ta oli juba mitukümmend lehekülge kirjutanud.” Aule sõnul oli see talle alati motivatsiooniks. “Nui neljaks ja hambad ristis pidin siis mina ka oma teksti valmis kirjutama,” räägib ta. Koostöö sujus meestel hästi ning ilma vaidlusteta. “Enn kirjutas vahel liigagi palju, aga julgustas mind alati üleliigse välja kärpima.”

“Piltlikult öeldes, kui me kirjutama hakkasime, siis tema hüppas basseini ja ujus pikkade tõmmetega ees minema. Mina ujusin vaikselt järgi ja kuskil poole peal jõudsime kohakuti ning finišeerisime koos.” Aule sõnul ei olnud teemat, millest Vetemaa ei oleks osanud rääkida. “Mingi hetk hakkasin ka mina oma mahuga järgi jõudma, sest mul oli juba piinlik, kuidas tema jõuab nii palju ja mina tulen kahe leheküljega,” oli Vetemaa lavastajale motiveerijaks.

Viimane näidend, mis kirjanik Enn Vetemaa ja lavastaja Erki Aule koos kirjutasid oli “Mängime Valget Daami”. “Mina kujutasin ette et see on romantiline lugu lossimüüril. Enn ütles, et tema ei viitsi sellist romantikat kirjutada, mängime seda hoopis humoorikas võtmes,” räägib Aule, kuidas Vetemaa ei tahtnud kuuldagi tüüpilisest nutuloost.

“Tänu Ennule sain ma julgust palju juurde. Ennuga sain aru, et kui sul on vaja kirjutada, siis pole vaja oodata, kuni Pegasus maandub vaid tuleb hakata ise ratsutama,” räägib lavastaja Erki Aule.