Inimesed

Jaak Urmet: Vetemaa oli positiivsusele suunatud inimene, kes oskas nalja visata isegi oma vanaduspõlve ja eluõhtu üle 

Henry Linnard, 28. märts 2017 19:10
Jaak UrmetFoto: Arno Saar
“Esmalt peaks kirjanik Vetemaa puhul mainima, et tegu on klassikuga,” räägib Enn Vetemaad palju intervjueerinud ja temast elulooraamatu "Mees nagu saksofon" kirjutanud kirjandusuurija Jaak Urmet. Tema sõnul oli Vetemaa näol tegu kassetipõlvkonna ühe esifiguuriga, keda saab võrrelda Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli ja Jaan Kaplinskiga. ”Kassetipõlvkondlane oli ta eeskätt luuletajana, aga klassiku staatusesse jõudis ta ikkagi romaanide ja näidenditega, mis olid tol ajal uudsed.”

Urmeti sõnul peeti toona loomulikuks, et romaan peab olema mahukas, paljude tegelastega ning süžeega, mis käib läbi põlvkondade. “Enn Vetemaa võttis aga käsile moodsa lühiromaani žanri ja kirjutas nii kohe ka ühe oma olulisema romaani “Monument”. ”Romaan räägib parteilisest karjerismist, mis oli tõsiselt valus ja tuleohtlik teema. “Kõrged parteilased Eesti NSV-s ja mujalgi Nõukogude Liidus olid selle peale sabinas või lausa kurjad.” Oluline tahk, mida Urmeti sõnul Vetemaa puhul tuleks kindlasti tähele panna, on Vetemaa panus Eesti huumorikirjanduse- ja filmide klassikasse, viimaste puhul stsenaristina.

Samal teemal

“Ta oli selline kirjanik, kes oskas huumorit väärtustada ja luua. Üldiselt kirjanikud huumorit eriti ei hinda, see on nende meelest madalam ja labane, ei ole pidulik ja pühalik, aga Vetemaa armastas huumorit.” Filmid "Noor pensionär", "Mehed ei nuta" ja "Siin me oleme!" jäävad talle ses mõttes mälestusmärkideks, mida ei unustata. Urmeti sõnul oli Vetemaa väga mitmekülgne – tundis huvi aina uute valdkondade vastu, minnes näiteks süvitsi bioloogiasse ja geneetikasse, kasutades uusi teadmisi ka oma loomingus. “Kuni elu lõpuni kogus ta pidevalt uusi teadmisi ja tundis kõikvõimalike asjade vastu huvi. Tema vaim oli isegi vana mehena virk ja vilgas.”

Vetemaa kirjutamisstiil oli kirjandusuurija sõnul barokne ja lopsakas, täis kiile, sulgusid, semikooloneid ja hüüatusi, aga reaalses elus oskas jutustada väga paeluvalt, soravalt ja ökonoomselt. “Selle ökonoomsuse jätsin ka meie koos tehtud elulooraamatusse ja Vetemaa selle peale alguses natuke ehmatas - need laused ei tundunud talle alguses piisavalt kirjanduslikud. Aga siis jättis nii, leidis, et las olla.”

Intervjuude tegemise ja raamatu koostamise käigus pani Urmet Vetemaa puhul tähele, kui hästi oskas too nõukogude ajal igasugustes olukordades hakkama saada. “Nõukogude ajal võis valida sellise elu, et oled kuskil öövaht ja muudkui õõnestad, aga üks Vetemaa põhimõtteid oli, et elu tuleb elada nii hästi kui võimalik, oludest ülemäära heitumata ja kibestumata.” Nii astus Vetemaa kirjandusuurija sõnul ka kommunistlikku parteisse ning hankis oma perele mugava korteri ja muid hüvesid.

“Ta oskas veetlevalt toime tulla isegi kõige keerulisemate inimestega, lisaks oli tal loomingulise inimese kohta hea majanduslik mõtlemine, ta oskas olla vajadusel pragmaatiline.” Avalikkuses oli Vetemaa alati šikk – kandis kikilipsu ja ülikonda, oli soliidne ja väärikas. “Aga tema vaim oli vilgas, see polnud kammitsetud või kinni nööbitud nagu Tšehhovi ametnikul. Vetemaa oskas nii endast rääkides kui ka teisi meenutades ikka leida elust seiku, mille peale lõbusalt naerda mugistada.” Urmeti sõnul paistab see välja ka Vetemaa viimases luulekogus "Hambad viskiklaasis", kus on luuletusi, milles kirjanik elule tagasi vaatab. “Ta oli positiivsusele suunatud inimene, ta oskas isegi oma vanaduspõlve ja eluõhtu üle nalja visata. Nagu tema kunagine suur sõber, luuletaja Andres Vanapa."

Samal teemal

28.02.2017
"Kui Ennul jäigi päev vahele, mil ta arvuti taha ei istunud, palus naiselt vabandust, et täna ma ei kirjuta."
28.02.2017
Markus Vetemaa: "Isal läks hästi. Ta suri rahulikult."
28.02.2017
Koos Vetemaaga näidendeid kirjutanud Erki Aule: “Enn ütles, et me ei pea isegi midagi kirjutama. Tahtis, et ma talle lihtsalt teatrist räägiks.”
28.02.2017
Eerik-Niiles Kross: “Laul Põhjamaast” sõnade kirjutaja ei saa ju ometi surelik olla