Inimesed

Pinginaaber Heinz Valk: Enn jäi alati härrasmeheks (3)

Sirje Presnal, sirje.presnal@ohtuleht.ee, 28. märts 2017, 18:25
Heinz Valk on illustreerinud mitu oma pinginaabri teost – näiteks Vetemaa tuntuima „Eesti näkiliste välimääraja“ ning ka „Eesti luupainaja aabitsa“, mis kunstniku sõnul on niisama vaimukas kui esimenegi. Foto: Stanislav Moškov
"Ta oli juba koolipoisina palju lugenud, peene keeletunnetusega ning valis sõnu,“ räägib Enn Vetemaa pinginaaber Heinz Valk. "Poisid kippusid ju toonagi slängi kasutama ja vahel banaalsustega uhkeldama, aga Ennu kõnepruuk oli alati korrektne.“

"Enn Tootsi-tüüpi krutskimees ei olnud, küll aga oli ta sõnaliselt väga vaimukas,“ ütleb Enn Vetemaa pinginaaber põhikooli päevilt, Heinz Valk. "Ta paistis silma erudeeritusega, oli palju lugenud.“

Samal teemal

Poisid olid Tallinna 22. keskkoolis (praeguses Westholmi gümnaasiumis) pingnaabrid põhikooli ajal, 8. klassi lõpuni, siis jätkas üks ühes ja teine teises paraalleelis. Heinzi sõnul oli Enn kooli ajal musterpoiss. „Ta oli heast perekonnast – Ennu isa oli arhitekt – ja see avaldus tema laitmatutes härrasmehe kommetes,“ räägib kirjaniku kunagine pinginaaber. "Lisaks käis ta tolle vaese aja kohta väga šikilt riides. Ta oli vist ainuke, kes kandis koolipidudel kikilipsu. Meie, teised, kandsime kõik ikka tavalist pikka lipsu.“

Lisaks oli Enn sõbra sõnul suurepärane õppur. „Mitte tuupur, aga tänu headele geenidele omandas ta kõik väga kergesti.“ Pinginaabri ja semuna oli ta Heinzi sõnul sõbralik ja ladna. „Me ikka aeg-ajalt kirjutasime üksteise pealt maha, üks oskas üht asja paremini, teine teist asja,“ meenutab mees muheldes.

Kirjanikugeen avaldus hiljem

Küll aga ei vihjanud kooli ajal miski sellele, et Ennust võiks saada kirjanik. „Mulle ei tule ette, et tema kirjandid silma oleks paistnud,“ meenutab Heinz. „Tollal oli ju nii, et kui mõni kirjand oli suurepäraselt kirjutatud, siis kirjatüki autor luges selle klassi ees ette. Aga ma ei mäleta, et Enn oleks kunagi oma kirjandit ette lugenud. Ka isetegevuse olümpiaadil – nagu me tollal pidulikult nimetasime – võitis kirjanduses hoopis meie teine klassivend, keerulise saatuse tõttu vara lahkunud Mark Udam.“

Oskus ja vajadus oma mõtteid kirja panna tuli Ennul hiljem. „Ta läks ju pärast keskkooli hoopis TPI-sse ja hiljem konservatooriumi,“ räägib Heinz. „Kui ta oleks tundnud kirjanikukutsumust, siis oleks ta ju läinud Tartu ülikooli filoloogiat õppima, mitte ekselnud muudel aladel. Kirjutamise anne lõi tal välja hiljem.“

Küll aga paistis Enn Heinzi sõnul juba kooli ajal silma oma väga kauni keelepruugiga. „Ta oli palju lugenud, peene keeletunnetusega ning ta valis sõnu,“ räägib Heinz. „Poisid kippusid ju toonagi slängi kasutama ja vahel banaalsustega uhkeldama, aga Ennu kõnepruuk oli alati korrektne.“

Iseõppinud härrasmees

Paljudel vestukatel olid kodus märkimisväärsed raamatukogud, nii ka Ennul. „Tõime kooli keelatud raamatuid, mis käisid käest kätte,“ meenutab Heinz. „Visnapuu, Under, Tuglas, Gailit – „kodanlikud natsionalistid“, nagu neid nimetati – olid ju toona kõik keelatud. Meile pakkus huvi ka filosoofia, Schopenhauer, Nietzsche üliinimese idee, samuti Eesti ajalugu – vabadussõda, esimese vabariigi aegsed suurkujud… Ja muidugi „Moodsa elu leksikon“, kus oli kirjeldatud, kuidas tuleb daamidega käituda – kuidas tantsima paluda, kuidas teda koju saata, samuti kuidas söögilauas nuga-kahvlit käsitseda. Mismoodi riides olla. See oli tohutu kombetarkuse varasalv. Ja seda raamatut lugesime me Ennuga mõlemad.“

Ajasid sinimustvalget asja juba kooliajal

Westust, nagu 22. keskkooli õpilased oma kooli tollalgi, stalinismi kõrgajal 40ndate lõpus ja 50ndatel, hüüdsid, said poisid kaasa mässuvaimu nõukogude korra vastu. Westu vaim kujundas tollastest poistest mehed, kes aastakümneid hiljem Eestile vabaduse tõid.

„Westukaid iseloomustas kolm asja. Esiteks: me ei tohtinud olla kehvad, allajääjad. Pidime end eluraskustest läbi suruma ja hakkama saama. Teiseks: Westu oli kõva spordikool, meie koolist tuli tohutu hulk koolinoorte meistreid. Ning kolmandaks iseloomustas meid kõva opositsioonilisus nõukogude võimu vastu. See oli poolavalik protest, mis avaldus igasugustes sündmustes ja tegemistes. Näiteks oli meil tavaks tulla 24. veebruaril kooli pidulikus riietuses – triiksärgis-ülikonnas, lipsuga. Nii hästi kui toonane vaene aeg kellelgi lubas. Koolidirektor, laskurkorpuse politrukk, ideoloogiline mürsk, kiristas küll hambaid, aga ei saanud midagi teha, sest korralikult riides käia polnud keelatud. Abituuriumis korraldasime vabariigi aastapäeva puhul ühe poisi tädi eramus piduliku õhtusöögi metspardiprae ja kirsinalivkaga. Sinimustvalge lipp oli laual. Sinna juurde said maha lauldud kõik isamaalised laulud. Me olime noored, riskivalmis, ei kartnud sissekukkumist.“

Nõudis hümni muutmist

Mässuvaim oli Heinzi sõnul rohkem või vähem omane kõigile õpilastele, mitte ainult väiksele seltskonnale. Ning mitmel moel avaldus see paljude Westu lõpetanute, ka Enn Vetemaa, hilisemates tegemistes.

„Ta oli ju kaheksakümnendatel kirjanike liidu partorg, aga samal ajal ise lammutas  süsteemi,“ räägib Heinz. „1987. aastal peatas Enn kirjanike liidu kompartei tegevuse. Ta küll ise parteist ei lahkunud – 1987 oli selline aeg, kus parteist väljaastumine oleks pannud karjäärile-ametile kõva matsu ning sellepärast valiti mõõdukam tee –, aga nobeda ühiskondlikel-poliitilistel teemadel kirjutajana peitis Enn sõnumi ridade vahele.

Ka laulva revolutsiooni ajal aeti õlg-õla kõrval Eesti asja. „Loomeliitude aprillipleenumil (1.-2. aprillil 1988 – S. P.) esinesime me mõlemad kõnedega. Enn nõudis Eesti hümni muutmist, tema ettepanek oli võtta hümniks Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Mina nõudsin Karl Vaino mahavõtmist ning Eesti iseseisvuse taastamist.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee