Inimesed

Eerik-Niiles Kross: “Laul Põhjamaast” sõnade kirjutaja ei saa ju ometi surelik olla (4)

Henry Linnard, 28. märts 2017 18:23
Eerik-Niiles KrossFoto: Alar Truu
“Mäletan Ennu vist sama kaua, kui ma üldse midagi mäletan,” meenutab poliitik Eerik-Niiles Kross. “Enn oli osa mu lapsepõlvest. Seda kui naabrionu ja Kirjanike Maja üks põhitegelasi.”

“Vetemaad kolisid minu lapsepõlvekodu ülekoja naabriteks vist enne, kui ma esimesse klassi läksin,” räägib Kross. “Tollal oli see mulle suursündmuseks. Küll mitte niivõrd Enn Vetemaa, kui tema enam-vähem minuealise poja Markuse, tõttu. Niimoodi tekkis mulle Vetemaade juurde sõber ja koht, kuhu vajadusel ära kaduda.”

Samal teemal

Eerik-Niiles Kross mäletab Vetemaad kui helget inimest. “Ma ei näinud teda kunagi millegi üle kurjustamas.” Krossi sõnul mäletab ta õhtuid, kus Vetemaal oli külas sõber Sulev Nõmmik. “Nendel puhkudel üritasin nii kaua vanameeste juttu kuulata, kui nad välja kannatasid. Vaimukamat vestluspaari on raske ette kujutada.”

Majas, kus Kross ja Vetemaa elasid, oli lihavõtete ajal komme naabrite ukse taha värvitud mune viia. Munad ja mõnikord ka kaart pandi uksematile, helistati uksekella ja joosti ise oma korterisse tagasi. “Enn Vetemaa ja Ellen Niit pidasid niimoodi väikest võistlust, kelle lihavõttekaardid on vaimukamad.”

“Kui Enn kirjutas “Eesti näkiliste välimäärajat”, loeti käsikirja Harju tänaval ka meie juures ammu enne trükkiminekut,” meenutab Kross. Toona ei usutud, et see tekst Nõukogude Eestis väljaandmisloa saab. “Imelikul kombel aga sai ja see on tänaseni sellisena meie kirjandusloos täiesti unikaalsel ja aegumatul kohal.”

“Mõtlen Ennu lahkumise peale ja tühi tunne on. Sellest väikesest Kirjanike Maja erilisest kogukonnast ei olegi enam õieti kedagi jäänud,” nendib Kross. “Ennu naljad ja vimkad on meeles ainult vähestel, aga tema tekstid, laulud ja muusika jääb. Jääb ka Enn, sest kui keegi on kirjutanud näiteks sellised sõnad:

“Põhjamaa, me sünnimaa,

karmide meeste kallis maa,

taplemiste tallermaa,