Emakeelepäeval pani end Tallinna tegevlinnapeaks tituleeriv Taavi Aas resoluutse punkti järjekordsele raundile sõnasõjas Tallinna linnavõimu meediategevuse üle: „Nad [opositsioon linnavolikogus] tegid linnameediast oma peamise valimisratsu üle-eelmistel valimistel ja nad kaotasid. Nad tegid Tallinna TVst oma valimisteema number üks eelmistel valimistel ja nad kaotasid veel suuremalt. Ja nad teevad sellest peateema ka nüüd ja...“ Teisal lisas ta: „Linnameedia on tegutsenud pikalt. Vastased on alati olnud vastu, pooldajaid aga pole see häirinud.“ Sellega on karavanijuht koertele varjamatu ülbusega koha kätte näidanud.
Rahalises mõttes moodustavad Tallinna nn meediakulud väikese osa linnaeelarvest ja sellest valimiste põhiküsimuse tekitamine on tõesti võimatu. Kuid teema on hea indikaatorlambike, mis viitab Eesti suurima omavalitsuse asjameeste suhtumisele kehtivasse õiguslikku ja kultuurilisse korda – meie oleme võimul ja teeme, mida tahame.
Sisu ei anna teavet
Kahekümne aastaga on pealinna ja riigivõimu vastandamine poliitilises võitluses saanud otse piibellikud mõõtmed. Kellele on riik hea, sellele on Tallinn saatanast ja vastupidi. Poliittehnoloogia seisukohalt mugav valik, sellest sündinud ühiskondlikku kahju pole kahjuks keegi kokku arvutanud.
Küsimuses, kas Tallinna linnavõimu korraldusel välja antavad ajalehed Pealinn/Stolitsa ja linnaosade paberväljaanded on ajakirjandus, teavitamine või poliitreklaam, pole mõtet semiootikadoktoreid tülitada. Iga ajakirjandustudeng oskab nende lehtede sisu märksõnastada ja lahterdada.
Taavi Aasale võib ju tunduda, et need lehed sisaldavad ka ajakirjanduslikke lugusid, kuid munitsipaallehed õhtumaises traditsioonis ajakirjanduse definitsiooni sisse ei mahu. Seega, kuna väljaandjad väidavad, et poliitreklaami nad ei tee, jääb üle vaid variant, et tegu on omavalitsuse põhiülesande täitmisega, kohustusega teavitada kodanikke.
Mida on kodanikul vaja omavalitsuse tegevusest teada? Eelkõige milliseid teenuseid omavalitsused pakuvad ning missuguseid kodanike elukorraldust mõjutavaid otsuseid ja kavatsusi, planeeringutest kaevetöödeni, vastu võetakse. Üldistatult peab piiratud ressursside puhul (nagu seda paberlehe külgede arv on) olema alati eelistatud teave, mis on oluline võimalikult paljudele inimestele. Teine reegel on see, et teavitamine käib alati ette, mitte tagantjärele.
Kui hinnata Pealinna ja linnalehti nende nõuete järgi, ei jää suurt midagi sõelale. Informatsioon selle kohta, et linnaosavanem on kuskil käinud, kedagi tervitanud ja tunnustanud ei muuda karvavõrdki kodanike elujärge ega aita kaasa isiklike eluplaanide sättimisel, erinevalt näiteks infost liikluskorralduse muudatuste või selle kohta, et mõni teenus muutub elektrooniliselt kasutatavaks. Aga just teated linnaosavanemate elust moodustavad linnaosalehtede vankumatu selgroo.
Linnaosalehed ilmuvad Tallinnas üldjuhul kord kuus. Tänavuse kolme kuu põhjal saab teha ainult ühe järelduse: kõige tähtsam teenus, mida linlastele pakutakse, on võimalus olla fotode vahendusel pidevalt kursis linnaosavanema tervisliku seisundi ning riietumisharjumustega (uued ülikonnad).
Reklaam tuleb kinni maksta
Näiteid. Põhja-Tallinna Sõnumites on linnaosavanem Raimond Kaljulaid kolme kuuga suutnud endast avaldada kokku 10 fotot (isake lastega, isake pensionäridega, isake koos tähtsate riigimeestega jne). Haabersti vanem Marek Jürgenson ja Mustamäe vanem Helle Kalda on oma linnaosa lehtedes esindatud samuti 10 fotoga, erilise tagasihoidlikkusega hiilgav Pirita vanem Tõnis Mölder aga kõigest 6 fotoga, sealhulgas ühel kuklapoolelt vaadelduna.
Linlastele kallist pildikomplekti täiendavad arvukad fotod linnavalitsuse ja volikogu keskerakondlastest liikmetest, Jüri Ratasest ja Mailis Repsist ning riigikogu keskerakondlastest. Need fotoalbumid kvalifitseeruvad ajakirjanduseks või teavituseks täpselt samavõrra kui koalitsioonileping põhiseaduseks. Niisiis, sohitegu ehk parteipropaganda päise päeva ajal ja linnakodanike raha eest.
Mida sellest järeldada? Esiteks on kurb, et tegijad ei paista aru saavat, et nad midagi valesti teevad.
Teiseks, mis veel hullem, nad arvavad, et sellest varjamatust enesereklaamist on mingit kasu valimistel (aga nõukogude võim kukkus kokku hoolimata sellest, et avalik ruum oli NLKP poliitbüroo liikmete pilte täis kleebitud).
Kolmandaks, karistamatuse tunnet ei ole kärpinud ka kolleegide ja parteikaaslaste pikk kohtutee, mis lõppes riigikohtu halduskolleegiumi otsusega 10. novembril 2016 ja kohustas mitut keskerakondlast Tallinna kulul tehtud reklaamide eest raha linnale tagastama.
Hiljemalt siis, kui kinnitatakse sügiseste valimiste kandidaate nimekirjad, muutuvad avaldatud pildigaleriid ja nende juurde kuuluvad jutukesed poliitilise kampaania kuluna järelevalvajate uurimisobjektiks. Nende hinda ei ole keeruline välja arvutada, sest linnaosalehtedel on olemas ametlik reklaami hinnakiri ja see, et jutu juures pole märget „kommertstekst“, „sisuturundus“ või „reklaam“, ei tee sellest veel ajakirjandust ega teavitust.
Ettenägelik linnaosavanem peaks hakkama juba praegu palgast kõrvale panema, et hiljem keelatud annetuse tagastamisel Tallinnale mitte jänni jääda.
Kommentaarid