Foto: TEET MALSROOS
Inimesed
28. märts 2017, 16:04

Jelena Skulskaja: kui Enn Vetemaa midagi kirjutama hakkas, läks ta alati sügavuti tegelaste elu sisse (1)

„Olime Ennuga tuttavad mitukümmend aastat ja elasime terve elu ühes majas. Nägime tihti, ma kirjutasin temast, kinkisime teineteisele teineteise raamatuid ja vestlesime Vene kirjandusest ja olukorrast Venemaal,“ räägib kirjanik ja tõlkija Jelena Skulskaja.

Jelena räägib, et suhtles Vetemaaga viimati umbes kümme päeva tagasi. Kaks nädalat tagasi helistas mees talle ja uuris, kas Jelena teab mõnd head tõlkijat, kes tema viimase raamatu vene keelde tõlgiks. „Ma küsisin, et kas ta tahab, et mina tõlgiks. Seepeale ütles ta: „Kuidas sina hakkad? Sa ju tormad kogu aeg ringi. Sa võid tõlkida luuletusi ja see tuleb sul hästi välja, aga proosa jaoks on vaja inimest, kes oskab mitu tundi järjest istuda!“,“ muigab Jelena. Naine hakkas seepeale otsima sobivat tõlkijat ning paar-kolm inimest oligi huvitatud. „Nad pididki lähemal ajal Ennule helistama ja kokku leppima. Ma helistasin, et mul on head uudised ja ta ütles, et on väga rõõmus ja õnnelik, kuigi ma teadsin, et ta on väga haige. Siis ütles ta, et tal pole küll jõudu välja tulla minuga napsu võtma, aga kui ma tema juurde lähen, siis võtab pudeli konjakit.“ Tegelikult, ütleb Jelena, ei joo nad kumbki Ennuga juba aastaid, see oli lihtsalt väike nali, et kui keegi on midagi head teinud tuleb välja teha.

Seda, mis tervisemure Vetemaad vaevas Jelena ei tea. „Me ei rääkinud sellest. Ma nägin, et ta on haige ja tal on raske käia, aga silmad olid tal alati noored ja targad. Meie suhe ei olnud nii lähedane, et ma võiks küsida, kuidas sa end tunned ja mis sul viga on. Kirjanikul pole kunagi midagi viga. Kuni ta elab, on ta kirjanik ja kuni on kirjanik, naudib elu,“ sõnab Skulskaja.

Enn oli naise sõnul väga abivalmis ja hea südamega inimene. „Ta ei kadestanud iial kedagi ja võttis elu nii, nagu see on. Ja ta õudselt nautis elu! Enn oli unikaalne ja hea inimene. Talent ja andekus ei käi alati hea südamega koos.“ Ammustel aegadel, kui Enn oli partei esimees, aitas ta Jelenat väga palju. „Mina ei olnud partei liige ja pidin alati partei liidrilt soovitusi küsima. Enn ei kuulnud kunagi mu muret lõpuni, vaid ütles kohe: „Jah, teen!“,“ meenutab kirjanik. „Pärast, mõnikord, kui tal oli rohkem aega, küsis, et mis mure mul oli, et soovituskirja või kiitust vaja oli.“

Lisaks ütleb Jelena Skulskaja, et ta pole oma elus näinud eneseiroonilisemat inimest, kui Enn Vetemaa. „Ta rääkis alati enda ja isegi oma vanemate ja Eesti kohta väga irooniliselt, kuigi ta oli suur patrioot ja väga armastas oma kodumaad. Siiski nägi ta endas, inimestes, tuttavates ja perekonnas naljakaid külgi.“ Kui Vetemaa kord Skulskajale helistas, teatas ta, et Jelena polevat piisavalt vene nimi ja tahaks talle ikka miskit venepärasemat välja mõelda, näiteks Julia. „Mina ütlesin, et see pole ka päris vene nimi. Järgmine kord, kui ta helistas mulle, ütleski: „Tere, Julia!“. Ta katsus alati nalja teha, eriti siis, kui ta kurb oli.“

Enn Vetemaa oli Jelena Skulskaja sõnul väga suur kirjanik, lausa klassik. „Ta tundis alati maailma vastu huvi. Kord rääkis ta mulle, et otsustas, et tahab õppida portugali keelt ja kui juba seda keelt valdab, kirjutab romaani, mida Eestis veel pole,“ meenutab naine. Kord tundnud Vetemaa aga väga suurt huvi narkootikumide vastu. Mitte muidugi selleks, et neid tarbida, vaid, et aru saada, miks inimestest saavad narkomaanid. Ja pärast lausa kirjutanud sellest. „Ma ei tea teist kirjanikku, kes asju nii sügavalt uuriks. Kui ta midagi kirjutama hakkas, uuris ta alati asju väga põhjalikult, läks lausa nende tegelaste elu sisse. Tal olid väga sügavad teadmised.“

Skulskaja ja Vetemaa vahetasid tihti omavahel raamatuid. „Natuke enne seda, kui viimati rääkisime, kinkisin talle raamatu ja kuna see postkasti ei mahtunud, läksin tema juurde ja viisin selle talle. Leidsin oma postkastist ka alati Ennu raamatuid. Lisaks kirjutas ta alati juurde kirja, mis talle meeldis või ei meeldinud.“