Raamat

Suri Enn Vetemaa (26)

Õhtuleht, 28. märts 2017 14:10
Enn VetemaaFoto: Stanislav Moshkov
Eesti Kirjanike Liit teatas, et täna lahkus meie hulgast Enn Vetemaa (20.06.1936 - 28.03.2017).  Enn Vetemaa on kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, filmistsenaariume, muusikatekste, publitsistikat.

Õhtuleht meenutab teda 2015. aastal ilmunud looga

Samal teemal

"Heitsin õhtul rahulikult magama, aga täpselt pool kolm olid silmad lahti ja hakkasin peas luuletama," kirjeldab Enn Vetemaa oma seni viimase ning äsja trükivalgust näinud luulekogu "Hambad viskiklaasis" enam kui kummalist sündi. See rütm kordus mõne kuu jooksul enam kui poolelsajal ööl.

"Peas luuletamises polnud midagi erilist, sest luuletused ei olnud väga pikad ja kui sees on veel mingi kalambuur, mis meelest ei lähe, pole see eriti keeruline. Umbes poolteise tunniga oli luuletus valmis. Seejärel magasin rahulikult teist samapalju edasi, kuni kuskil üheksa-kümne ajal hommikul ennast voodist üles ajasin ning luuletuse arvutisse lõin," meenutab Enn Vetemaa igaöist Pegasusest pakatavat elurütmi, milles ta elas eelmise aasta kevadest novembrini.

"Ei salga, et tegin arvutis mõningaid parandusi, aga põhikarkass – luukere ja musklid – olid ikka olemas. Võib-olla vaid närvisüsteemi tuli natuke sättida," hindab Vetemaa. Luuletuhinat võis ta kogeda kuni viiel ööl nädalas. "Ning siis ikka ja alati pool kolm." Kuni koos oli üle poolesaja luuletuse, millest täpselt 50 said kaante vahele.

"Oma varjatud osa võis siin olla Jüri Üdil ehk siis Juhan Viidingul, keda ma enne magamaminemist päris palju lugesin," vihjab Vetemaa võimalikele mõjutustele, lisades, et kuigi ta ei salli sõna inspiratsioon, siis mingi inspiratsioonilähedane seisund pidi see olema, mis teda ööst öösse luuletama ajendas.

"Eks sealt ülevalt mulle miski sõnum edasi anti," usub eluaeg astroloogiaga flirtinud Vetemaa, kel pärast seda, kui poolsada luuletust valmis, jätkusid ööd tavalise ristiinimese kombel, ilma luuletamisele pühendatud vahepeatusteta.

Enn Vetemaa  Foto: Stanislav Moshkov

"Nii kui tuhat rida täis sai, oli ka see tsükkel läbi. Pärast seda pole minuga midagi sellist enam juhtunud," tunnistab kirjanik, kelle kontol on 25 romaani ja samapalju näidendeid, kuid tema eelmine luulekogu jääb 15 aasta tagusesse minevikku.

Öised ärkamised tegid algul nalja

Vetemaa ütleb, et luulet on isegi toredam kui proosat kirjutada. "Sest proosa võtab jubedalt tagumikutunde. See on lausa vaev: iga päev nühi mitu tundi ja kuskil 500 lehekülge kirjuta kolm korda läbi."

Vetemaa sõnul on tema luulekogu üldtonaalsus mažoorne. "Millegipärast on inimestel selline tunne, et õige luule peab olema kurb. Isegi Viivi Luik ütleb seda. Igav liiv ja tühi väli…" Ent kogu viimane luuletus "Sel aastal viimast korda niidan" on kõike muud kui rõõmsates toonides.

Enn Vetemaa Foto: Stanislav Moshkov

"Mida sa 80aastaselt mehelt ikka tahad," vabandab vanahärra ja tsiteerib ennast ilmselge mõnuga: "Ei palju mulle jäänud ole sügiseid. / Eks poeg pea sulgema mul peagi laud. / Siis siirdun kummalisse vahejaama, / kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja peab ajutise platsi saama."

Kirjanik ei oska ette näha, kas tulevikus võiks veel mõni luulekogu sündida. "Praktiliselt oleks ju kuskil 83- või 84aastaselt paras aeg surra. Ma pole selgeltnägija, nii et eks näis. Ära kunagi ütle ei, kuigi hetkel pole ma seda isegi plaani võtnud. Samas on minu eas luule kirjutamine just kergem kui proosa kirjutamine. Lõbus töö – tund aega öösel mõtled ja hommikul on luuletus olemas," muheleb Vetemaa.

Luule juurde viis Uku Masing

Erinevalt paljudest noortest luulelembelistest neitsitest ei tundnud noor Enn Vetemaa poeesia vastu vähimatki huvi.

"Käisin pidudel ning luule mind ei erutanud."

Kuni ta sattus Raikkülas külla naabrimehest luuletajale Uku Masingule, kes soovitas teismelisel poisil muude tegevuste kõrval ka mõne luuleraamatu läbi lugeda. (Muide Vetemaa on ainuke, keda Masing on ristinud). Masing pistis noormehele pihku mõne Heiti Talviku, Betti Alveri, Bernard Kangro ja enda luulekogu.

Enn Vetemaa Foto: Stanislav Moshkov

"Korraga sain aru, mis asi see luule on. Minu ajal riimiti peamiselt selliseid sõnu, nagu punalipp ja tornitipp, ning luule ei pakkunud mulle mingit pinget. Aga siis järsku sain ma just Kangrost, Talvikust ja Alverist lõhna ninna ning hakkasin enda lõbuks proovima, kas ma oskaks näiteks sonetti kirjutada."

Ometi, nagu paljud tulevased kirjanikud, astus Vetemaagi sellesse maailma ikkagi luule kaudu. Aastal 1962 ilmus tal kassetis "Noored autorid" luulekogu "Häälemurre" ning neli aastat hiljem Loomingu Raamatukogus koos Paul-Eerik Rummoga kaksikluulekogu, kus Vetemaa osa kandis pealkirja "Lumesõda".

 
Kui Vetemaal ilmus 1965. aastal tähelepanu äratanud romaan "Monument", pidas noor poeet paremaks luulega lõpparve teha. Ent inimene mõtleb, jumal juhib, ja nii tabas teda järgmine luulepuhang 30 aastat hiljem, kui ilmus luulekogu "Varasügise aiad" (1996).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee