"Heitsin õhtul rahulikult magama, aga täpselt pool kolm olid silmad lahti ja hakkasin peas luuletama," kirjeldab Enn Vetemaa oma seni viimase ning äsja trükivalgust näinud luulekogu "Hambad viskiklaasis" enam kui kummalist sündi. See rütm kordus mõne kuu jooksul enam kui poolelsajal ööl.
"Peas luuletamises polnud midagi erilist, sest luuletused ei olnud väga pikad ja kui sees on veel mingi kalambuur, mis meelest ei lähe, pole see eriti keeruline. Umbes poolteise tunniga oli luuletus valmis. Seejärel magasin rahulikult teist samapalju edasi, kuni kuskil üheksa-kümne ajal hommikul ennast voodist üles ajasin ning luuletuse arvutisse lõin," meenutab Enn Vetemaa igaöist Pegasusest pakatavat elurütmi, milles ta elas eelmise aasta kevadest novembrini.
"Ei salga, et tegin arvutis mõningaid parandusi, aga põhikarkass – luukere ja musklid – olid ikka olemas. Võib-olla vaid närvisüsteemi tuli natuke sättida," hindab Vetemaa. Luuletuhinat võis ta kogeda kuni viiel ööl nädalas. "Ning siis ikka ja alati pool kolm." Kuni koos oli üle poolesaja luuletuse, millest täpselt 50 said kaante vahele.
"Eks sealt ülevalt mulle miski sõnum edasi anti," usub eluaeg astroloogiaga flirtinud Vetemaa, kel pärast seda, kui poolsada luuletust valmis, jätkusid ööd tavalise ristiinimese kombel, ilma luuletamisele pühendatud vahepeatusteta.
"Nii kui tuhat rida täis sai, oli ka see tsükkel läbi. Pärast seda pole minuga midagi sellist enam juhtunud," tunnistab kirjanik, kelle kontol on 25 romaani ja samapalju näidendeid, kuid tema eelmine luulekogu jääb 15 aasta tagusesse minevikku.
Öised ärkamised tegid algul nalja
"Ühelt poolt tegi see mulle nalja, teisalt lausa piinlik, et 80aastane mees otsustab veel luulet kirjutada," muigab Vetemaa. "Kuigi kuskil kuklas see vajadus ikka istus ja küllap Jüri Üdi luulet lugedes see mind rajale lükkaski. Nagu ka Charles Baudelaire’i, kelle luulekogud mul voodikapil seisid ning kindlasti sellele välgusähvatusele kaasa aitasid. Need öised ärkamised tegid mulle kolm-neli esimest korda lausa nalja, sest midagi sellist polnud ma oma pika elu ajal kunagi varem kogenud."
Vetemaa ütleb, et luulet on isegi toredam kui proosat kirjutada. "Sest proosa võtab jubedalt tagumikutunde. See on lausa vaev: iga päev nühi mitu tundi ja kuskil 500 lehekülge kirjuta kolm korda läbi."
Vetemaa sõnul on tema luulekogu üldtonaalsus mažoorne. "Millegipärast on inimestel selline tunne, et õige luule peab olema kurb. Isegi Viivi Luik ütleb seda. Igav liiv ja tühi väli…" Ent kogu viimane luuletus "Sel aastal viimast korda niidan" on kõike muud kui rõõmsates toonides.
"Mida sa 80aastaselt mehelt ikka tahad," vabandab vanahärra ja tsiteerib ennast ilmselge mõnuga: "Ei palju mulle jäänud ole sügiseid. / Eks poeg pea sulgema mul peagi laud. / Siis siirdun kummalisse vahejaama, / kus iga oma reisi lõpetanud Kulgeja peab ajutise platsi saama."
Kirjanik ei oska ette näha, kas tulevikus võiks veel mõni luulekogu sündida. "Praktiliselt oleks ju kuskil 83- või 84aastaselt paras aeg surra. Ma pole selgeltnägija, nii et eks näis. Ära kunagi ütle ei, kuigi hetkel pole ma seda isegi plaani võtnud. Samas on minu eas luule kirjutamine just kergem kui proosa kirjutamine. Lõbus töö – tund aega öösel mõtled ja hommikul on luuletus olemas," muheleb Vetemaa.
Luule juurde viis Uku Masing
Erinevalt paljudest noortest luulelembelistest neitsitest ei tundnud noor Enn Vetemaa poeesia vastu vähimatki huvi.
"Käisin pidudel ning luule mind ei erutanud."
Kuni ta sattus Raikkülas külla naabrimehest luuletajale Uku Masingule, kes soovitas teismelisel poisil muude tegevuste kõrval ka mõne luuleraamatu läbi lugeda. (Muide Vetemaa on ainuke, keda Masing on ristinud). Masing pistis noormehele pihku mõne Heiti Talviku, Betti Alveri, Bernard Kangro ja enda luulekogu.
"Korraga sain aru, mis asi see luule on. Minu ajal riimiti peamiselt selliseid sõnu, nagu punalipp ja tornitipp, ning luule ei pakkunud mulle mingit pinget. Aga siis järsku sain ma just Kangrost, Talvikust ja Alverist lõhna ninna ning hakkasin enda lõbuks proovima, kas ma oskaks näiteks sonetti kirjutada."
Nii omandaski 15aastane Enn enda sõnul teatud luulekirjutamise tehnika umbes aastaga, kuid asi jäi katki, sest muud huvid – näiteks tüdrukud, nagu ütleb Vetemaa – tulid vahele.
Ometi, nagu paljud tulevased kirjanikud, astus Vetemaagi sellesse maailma ikkagi luule kaudu. Aastal 1962 ilmus tal kassetis "Noored autorid" luulekogu "Häälemurre" ning neli aastat hiljem Loomingu Raamatukogus koos Paul-Eerik Rummoga kaksikluulekogu, kus Vetemaa osa kandis pealkirja "Lumesõda".
kas see ükskord lõpeb? miks küll?