Jüri Nael rääkis elust alkoholiprobleemidega perekonnas: tõenäoliselt minu karjäär oleks pidanud heal juhul olema Viljandis postipoiss (47)

Nael rääkis, et motivatsioon Inglismaale õppima ja elama minna tulenes sellest, et ta ei tundnud, et ta enam kasvaks ja areneks ja et ta oli kinni mugavustsoonis. "Kõik asjad, mis ma tahtsin läbi proovida ja ära teha, sain ma läbi proovida ja ära teha. Ja siis tekkis lihtsalt see hetk, et ma tahaks lihtsalt ennast panna uuesti proovile mingil sellisel alal, kus ma ei tunne ennast veel kindlalt. Saabus kätte mugavustsoon, milles oli väga tore olla, aga ühel hetkel ma sain aru, et ma ei kasva, ma ei arene. Ma kuidagi mandun, mu hing kuidagi muutus kurvaks. Ühel hetkel see tee ammendab, siis mõtlesin, et on veel muid asju, on veel nii palju asju mida ma tahan teha ja õppida. Et Eesti kontekstist end välja tuua, oli ainuvõimalik minna välismaale elama ja õppima, et panna end täiesti nullist tudengina proovile," rääkis ta. 

Nael oli edukas õpilane ning sai samas koolis pärast lõpetamist töötada ka õpetajana. Seda seetõttu, et Nael oli tantsutaustaga, kuid enamus teisi inimesi ülikoolis olid teatritaustaga. "Aasta pärast seda kui ma kooli lõpetasin, pakuti mulle võimalust minna õpetama. Nad just töötasid välja uut magistrikraadi seal ja siis nad kutsusid mind sinna juurde, et ma hoolitseks selle programmi füüsilise poole eest," ütles ta.

Nael naases tagasi kodumaale ning hakkas õpetama Lavakunstikoolis füüsilise teatrimagistri kursust. "Selle eesmärk on see, et ma olen õppinud 8 aastat Inglismaal, puutunud kokku fantastiliste teatritegijatega ja nüüd on minu aeg Eestile midagi tagasi anda," sõnas mees.

Lisaks on Nael õppinud Tai-massaži. Pärast õnnetut kukkumist painutas ta ära oma selja ning ravi jaoks läkski massaaži ning sellest tulenes tahtmine ka ise seda õppida.

Kui Välba küsis mingit nippi, kuidas inimesed saaksid oma tervist ja elu paremaks teha, ei andnud Nael mitte massaažialaseid nippe, vaid nentis, et tervislikkuse aluseks on õnn. 

"Väga tervislik oleks see, kui inimesed elaksid oma elu nii, et nad oleksid õnnelikud. Et nad räägiksid ja kuulaksid teisi inimesi. Ma arvan, et see on üks põhjust, miks ühiskonnas mingid teemad on läinud väga teravaks ja vastuoluliseks. Inimesed lahterdavad üksteist kuskile klassidesse, kastidesse, subkultuuridesse. Ma arvan, et kedagi on väga lihtne kuskile eemale tõugata, aga see pinge ja vaen on see, mis meid ennast ju väsitab." nentis Nael, lisades, et ise ta otsest vägivalda ega vaenu enda suhtes kohanud ei ole. 

Ka seetõttu, et ta homoseksuaalne on, ei ole ta viha kogenud. 

"Minu tutvusringkonnas on sellised inimesed, kes teadsid seda nagunii, selles ei olnud mingit uudist nendele. Ma ei ole kunagi olnud selles mõttes kapis, et  ma ei ole varjanud seda kolleegide ega tudengite eest. Kuigi eraelu on minu jaoks väga privaatne asi, ükskõik kas sa oled gei või mitte, eraelust pajatamine väikeste detailideni, ma ei tea kui vajalik see on," rääkis Nael.

Nael kasvas üles peres, kus oli palju alkoholiprobleeme, kuid Naela sõnul kasvatasid ta vanemad teda siiski nii hästi kui oskasid. 

"Tol hetkel lapsena ma ei osanud arvata, et mul on veider perekond. Minu jaoks oli see normaalne, et õhtuti käis pidu ja läbu ja karjumine ja ma pidin istuma kuskil kapi otsas ja maalima plastiliinist oma väikest fantaasiamaailma, et ennast kuidagi sellest maailmast eemale tõmmata," jutustas ta.

Nael tunnistab, et teda ümbritseva põhjal ei oleks olnud imekspandav, kui ka temast endast oleks saanud noor alkohoolik. "Tõenäoliselt minu karjäär oleks pidanud heal juhul olema Viljandis postipoiss, mida ma ka suviti tegin. Aga seal on ikkagi mingi teine asi. Kuigi mu vanematel olid omavahelised probleemid, ei tundnud ma hetkekski, et nad minust ei hoolinud ja mind ei armastanud. Nad tegid seda nii hästi kui suutsid," sõnas mees.

Naela sõnul algasid tema eneseotsingud juba varajases lapsepõlves ning juba lapsena ei olnud ta klassikaline "poiss". Oma eneseotsingutele aitasid kaasa ta head sõbrad, kes ei pööranud kunagi tähelepanu sellele, et ta on teistsugune või veider. Kuid siiski koges ta koolivägivalda. 

"Mingid inimesed kes mind ei teadnud ja kellega ma ei olnud koolis sõber, eks ma ikka kogesin sellist koolivägivalda ja sellist asja ka, see oli normaalne. Ma harjusin sellega üks hetk ära," ütles Nael.

Ka mehe vanemad olid tema suhtes toetavad.

"Sõprade ega vanematega probleeme ei olnud. Ei tekkinud kunagi vestlusi, et kuule, miks sa oled imelik. Pigem oli see, et kui keegi midagi ütles, siis mu ema oli nagu raudleedi, kes läks ja võttis ja nahutas kõik läbi. Vanemad mitte kunagi ei esitanud mulle küsimusi, et kuule, sa oled veider laps. Mis aitas mul endal jääda sirge seljaga," rääkis Nael, lisades, et tema vanemad hoolitsesid selle eest, et toit oleks laual ja katus peakohal ning lasid temal endal oma teed otsida. "Kõik muud asjad, mis ma elus olen pidanud valima, olen ma pidanud ise endas üles leidma."

Laste peale 41-aastane õpetaja veel ei mõtle, kuna ta peab end veel ikka poisikeseks. Ta töötab päevast päeva oma õpilastega ning ta hoolib oma tudengitest väga palju. "Ma võin olla väga karm ja aus, et nad areneks ja kasvaks. Aga see respekt ja hoolivus, mida ma oma tudengite vastu tunnen nii Inglismaal kui Eestis on see, kuhu mina saan panna oma isainstinkti. Ma ei tea kas üks mu oma laps vääriks seda, et see võtaks ära mult kõik need teised lapsed," sõnas ta, lisades, et kunagi võivad asjad muutuda.