Inimesed

Naaber: "Lembit teadis alati, mis majas toimub. Tal polnud mingit staarikompleksi." (9)

Õhtuleht.ee, 27. märts 2017, 04:00
TAVALINE NAABRIMEES: Eraelus oli Lembit Ulfsak mees nagu iga teinegi, kes Tallinna tänavatel vastu tuleb. Ja kodulinna tänavatel ringi käimise vastu polnud tal midagi.Foto: Priit Simson / Ekspress meedia
"Lembit oli alati hämmastavalt hästi kursis kõigega, mis majas toimub. Ja vähe sellest, ta teadis sedagi, mis toimub kõrvalmajades," meenutab lahkunud teatri-, filmi- ja seriaalilegendi naaber, kes temaga kesklinna korrusmajas koos elas, enne kui Lembit Ulfsak Kakumäele kolis.

Tegelikult oli sellel lihtne põhjus. "Ta suhtles ju kõigiga, polnud tal mingit staarikompleksi, et mina räägin ainult äravalitutega. Alati, kui juhuslikultki vastu tuli, oli juttu vähemalt mõne minuti jagu. Oligi vist esimene naaber, kellega tuttavaks sain – kui prügikasti välja viisin, astus ligi, ütles tere ja tegi juttu, tal ei olnud eestlastele nii omast altkulmu põrnitsemist ja ootamist, millal juhus lähemale viib. Küllap ta kasvatas samas vaimus oma lapsigi. Tütar ütles koridoris alati esimesena tere."

Lembit Ulfsak lõi maja tegemistes aktiivselt kaasa ja valiti vähemalt korra seetõttu isegi ühistu juhatusse. "Ta võttis koosolekul muudkui sõna, tahtis tõesti lausa lapseliku siirusega, et midagi paremaks saaks, ja võlus sellega teisedki ära."

Samal teemal

Teinekord võis tema aktiivsus isegi ootamatuna mõjuda. "Olin näiteks just uue auto ostnud ja polnud jõudnud veel arugi pidama hakata, mida vanaga peale hakata, kui Lembit juba nööbist kinni võttis: kuule, mul oleks sellele ostja olemas. Müüsingi ära, kusjuures täiesti mõistliku hinnaga!" imestab naaber.

"Veidi aja pärast tahtis juba järgmisegi maha parseldada, aga sel korral ajasin sõrad vastu."

Lembitul oli peaaegu alati mingi lugu rääkida, mis temaga juhtunud oli või millesse ta oli sattunud. "Ta oskas terase eluvaatlejana ja talle omase näitlejameisterlikkusega banaalsevõitugi lood sellisteks rääkida, mis kõrvu kikitama panid. Neist eredaima kohta ma küll ei mäleta, juhtus see juba kesklinnas või siis, kui ta veel Mustamäel elas, aga igatahes oli ta pühapäeva õhtul etenduselt tulnud ja üritas magama jääda, kui ülakorruselt hakkas kostma tümpsumist, nagu keegi harjutaks rahvatantsu "Oige ja vasemba". Lõpuks ei pidanud vastu ja läks lasi naabri ukse taga kella – et mis sa siin teed."

"Need on ju Rebase-Reinu sääred!"

Naabrimees tuli uksele aluspükste väel, purupurjus ja verine kirves käes. ""Eks ma üritasin siis natuke joosta," jutustas Lembit. Aga naabrimees oli kiirem, võttis varrukast kinni ja keelitas: ei, ära mine ära, tule tuppa, ma seletan sulle kohe kõik ära! "Lõdisema võttis küll, aga kus sa kirvega mehe vastu saad," meenutas Lembit oma ehmatust.

Toas selgus tõde. "Naaber, muidu igati ontlik inimene, oli tulnud hilja õhtul maamajast, kus ta ostis muu hulgas talunikust naabrilt veerand siga. Ja hakkas seda siis kohe tükeldama, et liha ikka külmikusse saaks ja hukka ei läheks."

Aga Lembit oskas ka enda üle naerda. "Kurtis näiteks, et lühikeste pükstega ei saa suvel käia – nii, kui ta välja läheb, pistavad lapsed kohe kilkama: "Oi, need on ju Rebase-Reinu sääred!" Ma ei tea, miks see teda häiris. Või kas üldse häiris – ehk ta näitles sellestki rääkides pisut. Kuigi meenub, et ka "Mõmmi ja aabitsa" rebane sai vist mingil hetkel pikad püksid jalga."

Muide, samasuguse sõbralikkusega nagu eestlastesse, suhtus Lembit maja venelastessegi, ehkki kestis veel isamaaliste tunnete kõrgaeg. "Mitte et ta oleks kadunud vene värki taga nutnud, kaugeltki mitte (kuigi oli pärit kuskilt Siberi eestlaste seast). Aga tal oli kõigisse poliitika- ja rahvusülene inimkeskne suhtumine. Küllap ta oligi esimene tõeline kosmopoliit, kellega tuttavaks sain."

Lembituga suheldes jäi muidugi mingi distants. "Näiteks ei rääkinud me peaaegu kunagi, mis tööd keegi teeb. Aga mis see heanaaberlikule läbisaamisele ikka juurde andnud oleks."

Perekeskne puudlisõber

Naabrile tundus, et vabal ajal oli Lembit väga perekeskne. "Alailma läksid või tulid nad kuskilt oma väikese valge Škodaga, mida Lembit hellitavalt Škoda-poisiks nimetas. Terve pere autosse pakitud, koer kaasa arvatud. Jah, kutsa oli neil ka, puudel. Mõtlesin vahel, miks Lembit just puudli võttis, kuigi selleks ajaks oli see tõug juba n-ö moest maas. Ta ütles küll, et lemmikloom sai võetud tütre pärast, aga mina nägin koeraga väljas käimas põhiliselt just teda. Ja korjas korraliku kodanikuna tema tagant ka junnid üles, mida ei teinud kaugeltki igaüks: kui kevadel lumi ära sulas, kubises maja taga oleva vana pumbajaama ümbrus koerte – ja mitte ainult nende – jäetud hunnikutest."

Aga kõik loksub paika, kui lähtuda teooriast, et peremees valib koera iseloomu sarnasuse järgi. "On ju puudel tuntud selle poolest, et on sõbralik, usaldav ja osavõtlik, kuid samas uudishimulik, ettevõtlik ning mängulusti ja vigurit täis. Rääkimata sellest, et intelligentsem kui enamik teisi koeri, nii et teda võib kahtlusteta oma liigi erudiitide hulka lugeda. Ja just sellise naabrina on minu mällu Lembitki jäänud."

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee