Joonas Hellerma telemaja ruudulises fuajees. Järgmise saateni on jäänud viis päeva. Foto: HEIKO KRUUSI
Inimesed
23. märts 2017, 16:56

Joonas Hellerma koos saatekülalistega meie aega uurimas (3)

Vestlussaade „Plekktrumm” on tutvustanud Eesti Televisiooni vaatajaile kolme aasta jooksul enam kui sadat vaimuinimest, kellest paljusid pole avalikkus seni põhjalikumalt tundnud. Selle töö tunnustusena pälvis tänavu esimest korda välja antud Eesti filmi- ja teleauhinna parima meessaatejuhi loorberid saatejuht Joonas Hellerma.

Ta ise ja tähenduslikku pealkirja kandev saade ise pole ka varem avalikkuse tähelepanuta jäänud: mullu tunnustas Eesti Kultuuri Koda „Plekktrummi” aasta kultuuriteona. Tutvustuses on öeldud, et saade on vestlus nende inimestega, kes praeguses ajahetkes on pühendunud kultuuri kujundamisele ja mõtestamisele. „Aja vaim” on kohale palutud igal nädalal. Ühe külalisega pikem vestlussaade on väga nõudlik žanr, seda tõestab ka nende vähesus meie teleuniversumis.

Niisiis: esmaspäeva õhtuti kell 21.35 kanalis ETV2 kohtume kultuuriinimeste, teadlaste ja muude vaimuinimestega, kes räägivad meile nii ajast, selle vaimust kui ka sellest, millega nad tegelevad ning millest mõtlevad.

Saatejuht Joonas Hellerma, kas saate külalised on meie ajastu kirjeldajad?

„Plekktrummi” eesmärk on olnud algusest peale pakkuda tavapärastele teemadele alternatiive, laiendusi ja rohkem ruumi. Samuti oleme püüdnud kutsuda vähem tuntud inimesi, esitada nende sageli varem kuulmata seisukohti tänase kultuuri ja elu kohta.

Saatekülaliste kutsumine ja valik pole tõepoolest lihtne. Kindla peale minek eeldaks publikule juba hästi tuntud esinejate poole pöördumist. Vastupidises peitub teatav risk – kas vaatajahuvi piisab, kas kontakt, vestlus saatekülalisega õnnestub? Aga lõpuks on inimese tuntus või tundmatus muidugi üsna väline kriteerium. Loeb ikkagi see, millest me rääkida saame. Hiljuti oli stuudios tehisintellekti uurija Andres Laan, kes noore teadlasena pole Eesti avalikkuses üleliia palju neid teemasid tutvustanud (ehkki on varem pälvinud tunnustust oma populaarteaduslike artiklite eest). Sellel teemal kõnelejat otsisime kaua ja loodetavasti andis vestlus temaga väikese ülevaate, kui kaugele tehismõtlemise tehnoloogiad on arenenud ning mis sellest kõigest lõpuks saada võib.

Kuidas end nii erinevate teemadega kurssi viia?

Head valemit pole ja sellise saate jaoks võiks maailmas toimuvaga olla kursis palju enam kui tegelikult jõuab. Meenutan veel üht äsjast külalist: sotsiaalantropoloog Aet Annist on oma uurimisteemadel avaldanud tekste, mis on harivad sissevaated praeguse ühiskonna paljude kitsaskohtade tagamaadest. Näiteks sellest, millise tähendusega on olnud maa ja põlluharimine Eesti majandusele ja mis selle kõigega 90-ndatel juhtus. Tema töid oli heameel lugeda. Tahaks soovida, et eestikeelsete raamatute kirjutamine meie teadlaste ja õpetlaste seas oleks ülikoolides ja akadeemias rohkem soositud. Enese kursishoidmine pole ainult saate ettevalmistamise eeldus. Selle kaudu on võimalik ise palju juurde õppida.

Kuigi olen üksinda ekraanil, on meie saatel oma väike toimetus eesotsas toimetaja Hedi Rosmaga. Ilma toimetuse ühise pingutuseta pole mul üksinda võimalik midagi ära teha. Kõige vastutusrikkam ja stressirohkem ongi kontaktide leidmine. Aimdused teemadest ja inimestest, kellel võiks just sellel hetkel olla huvitavaid mõtteid või selgitusi meid ümbritseva kohta – see on põhiline.

Kogu aeg on kurdetud, et inimesed muutuvad üha pealiskaudsemaks, kultuurihuvi väheneb ja kultuur ise muutub tühisemaks. Milline on mulje asjade tegelikust seisust, kui olete ise aastaid protsesside keskel olnud?

Suured negatiivsed sildistamised meid oma töös paraku väga ei aita. Saadet poleks võimalik teha erilise tahtejõuga, kui projitseeriksime enda ette ainult kõrbemaastiku. Huvitavaid inimesi, süvenenud ja detailitundliku hingega isiksusi on tunduvalt rohkem, kui praegu meediaareenile jõuab ja mahub. Nimetada seda automaatselt koltumiseks ja pealiskaudsuseks ei muuda iseenesest olukorda. Tegelikult on meil väga häid ja vastutustundlikke ajakirjanikke. Küsimus on osalt ka süsteemis, kuidas meediaväljaanded on peale ajakirjanduslike ideaalide püüdlemise seotud erahuvide ja neid kandva kapitaliga. Kuidas üks või teine meediaväljaanne või ajakirjanik selle vastuolulise situatsiooni endas lahendab, millises formaadis ja kui suure vabadusega ta töötada saab ja milline on tema töid ümbritsev muu kontekst – nende elementide summas kujunevad meediafooni dominandid. Kultuur, ka oma süvakihtides, püsib siiski visalt. Iseasi muidugi, kui kättesaadav see oma spektri täiuses parasjagu on ja kui palju selle vastu huvi tuntakse.

Kas vaimuinimesed tahaksid aega ja olusid muuta?

Ma küll ei tea, mida me siin kontekstis täpselt vaimuinimese all mõtleme, aga teravat ja täpset ühiskonnataju on meie inimestes minu arust vägagi. Seega muutused on alati õhus. Usaldusväärsust ja veenvust on aga rohkem nendel, kes suudavad vastu panna esimesele ahvatlusele tuua kuuldavale kõlavaid loosungeid ja teha ära kodutöö detailide ja üksikasjadega, näha seoseid ja pealispinna all keerukat suhetevõrku. Siis tuleb ka argumentidele jõud taha. Me oleme oma saates saanud mitmel puhul selle üle rõõmustada.

Vaimne üldistusjõud on iseenesest midagi salapärast. Pole ju päriselt selge, kuidas tekivad ajastut kokkuvõtvad metafoorid või inimeste hingeelu tabavad kujundid. Seepärast on küllap üheks oluliseks elemendiks ühendus keele ja maaga – nende kaudu on võimalik tunnetada ajaloolist aegruumi ja loodust, sellega on seotud meie kultuuriline eneseteadvus ja osa kultuurienergiast. Eesti kaugema ajaloo kohta on meil peamiselt ju arheoloogilised andmed. See on näiteks võimaldanud ajaloost viljakalt fantaseerida, luua moodsa inimese jaoks pooleldi poeetilisi ajalookonstruktsioone nagu tegi Lennart Meri või teeb praegu lugejate seas armastatud Valdur Mikita. Rahva hingelaadi tunnetamine võibki rohkem olla kunstiline või šamanistlik tegevus kui range teaduse sihtmärk. Kui muusikas, kirjanduses või kunstis leitakse kujundeid või metafoore, mis neid asju tabavad, siis on ühtlasi ka aega muudetud.

Millise raamatu lugu on viimasel ajal köitnud?

Mul on praegu pooleli Thomas Manni „Buddenbrookid”. See 19. sajandi perekonna languskroonika, ka kultuuri allakäigu lugu on pedantselt detailirohke, annab haarava ning vägagi põhjaliku ülevaate tollest ajast ja mentaliteedist. Ammu ilmunud raamat pälvis mu tähelepanu muu hulgas taustaloo tõttu, kus saame teada, et kaaluka raamatu kirjutanud, hilisem nobelist Mann oli toona 24-aastane, tolle aja mõistes verinoor ja kui ta soovis käsikirja postitada, siis postkontori ametnikud kippusid teda halvustavalt kohtlema alaealisena.

Milline oleks Joonas Hellerma kirjutatud ajasturomaan?

Ei, romaani pole ma kirjutanud, ega oskakski vist. Inimesega käib muidugi kaasas soov jätta endast maha märke, säilitada või salvestada seda, millest oled mõelnud ja mida kogenud. Ja ennast seeläbi distantsilt näha. Kirjandus pakub neid võimalusi. Kirjutamisel näib üldse olevat igaveseks väljakutseks võimekus väljendada oma põhitooni kogu selle ulatuses. Seal on alati varje, ootamatusi, pimedaid nurgataguseid. Julgusest nendega silmitsi seista algab jõumoment. See kehtib ka saatega: avatus tundmatule annab dialoogile pinget, teeb seda elavamaks ja inimlikumaks. Aga sellest võib ka muidugi lõputult arutlema jääda. Tegelikult selgub kõik alles siis, kui me taas kohtume. Tuleb tunnistada, et hoolimata sellest, et meil on tänases elus justkui nii palju ja hõlpsaid võimalusi üksteisega suhelda, jääb kõige olulisem ikkagi nagu kogu aeg ütlemata. Teatud mõttes on iga vestlus, olgu see peetud kasvõi vana tuttava või lähedase inimesega, alati täiesti uus algus ja samas ka nagu hüvastijätt. Ja ometi ütleme ikkagi enamasti midagi muud, seda, mis on lihtsam ja kergem ja seepärast ka ohutum. Aga küsimuse juurde tagasi tulles – kui teaks, milline võiks olla hea ajasturomaan, siis ma sellest vist väga pikalt siin ei räägiks. Siis tuleks see kirjutada. Või tegelikult – ma oleks selle juba ammu kirjutanud.