Veikko Täär Foto: Ardo Kaljuvee / Ekspress Meedia
Teater
22. märts 2017, 23:09

Veikko Täär: "Glamuur ja sära polnud temale omane."

"Meid sidus see, et oleme mõlemad laval kokku saanud, kaamera ees kokku saanud ja me oleme kunagi olnud Lembituga toanaabrid "Õnne 13“ võtete ajal Egiptuses," meenutas Lembit Ulfsakit näitleja Veiko Täär.

"Ma ei julgeks väita, et ma teda väga hästi tundsin, aga meil oli selline omavaheline teineteist austav suhe. Meid sidus ennekõike austus ja lugupidamine, mina vaatasin teda ennekõike kui väga erilist näitlejat ja ka inimesena oli ta väga terav pliiats. Seda on küll sõnadesse väga keeruline panna, aga miskit oli, mis meid omavahel sidus. Kuigi viimasel ajal me väga enam ei trehvanud ja vahel harva telefoni teel jagasime mõned lõõpivad laused. Aga mingi seletamatu sidusus meie vahel oli.

Kõige esimene töö, kus me laval kokku saime, oli Priit Pedajase ja Anton Hansen Tammsaare  „Mauruse koolis“ Draamateatris. Mina olin siis veel üliõpilane, aga kohtusime laval hiljemgi, nagu näiteks Oskar Lutsu „Kevades“.

Lembitust väljaspool teatrit ja lava rääkides, siis ega ta polnud see, kes väga kiiresti suheldes lähedase kontakti saavutas. Üleüldse glamuur ja sära polnud temale omane. Väljaspool lava ja filmimaailma ja prožektorivalgust tahtis ta olla pigem tagasihoidlik ja vaadelda kõike kõrvalt. Aga ma arvan, et üks, mis meid ühendas, oli sport, sest Lembit jälgis väga palju spordivõistlusi ja see oli ka meie ühine teema.

Millal me viimati kohtusime, ma tõesti ei mäleta, see oli üsna ammu. Aga ma kuulsin, et Lembitu tervis pole just kõige parem ja ma mõtlesin talle ka helistada, aga jäigi see helistamine tegemata. Nii ta paraku on, selleks pole mingit õigustust ja vabandust. Aga Lembit jääb kindlasti meie kõigiga, ta on mänginud ennast meie kõigi südamesse ja teadvusse. Mitte ainult siin, vaid kuuendikul planeedist täpselt samamoodi. Suur mees on lahkunud.“