Inimesed

Peeter Simm: "Lembit oli aastakümneid vene vaatajate jaoks eestlase musternäide. Nagu omal ajal oli Georg Ots põlvkond enne teda." (2)

Jaanus Kulli, 22. märts 2017, 22:52
Peeter SimmFoto: Arno Saar
"Mina, nagu paljud eestlased mäletan Lembitut juba lavakooli päevilt, kui ta 1969. aastal don Quijotena diplomilavastuses Noorsooteatris publiku ette astus. Kummalisel kombel don Quijote seostubki tema rollitäitmisega, sest ta nii väga vastas sellele ettekujutusele, mis mul oli sellest persoonist,“ jääb Lembit Ulfsakit meenutama režissöör Peeter Simm, kelle mitmetes filmides Ulfsak on mänginud.

"Kui ma kümmekond aastat hiljem sain Lembituga tuttavaks, siis alati ma tundsin, kuidas temas olid sulandunud intellekt ja vaistlikkus. Intellekti osas oskas ta alati leida selle võtme, mis tema orgaanikale, tema olemusele, tema väga plastilisele rollikäsitlusele oli kõige omasem. Tema ettepanekud, mis ta võtteplatsil tegi, olid alati väga ratsionaalsed. Kui ta siis proovide ajal oma rolli tegema hakkas, said sa kohe aru, et sellele ratsionaalsusele kasvas pähe sama paks kiht elavat, väga tundlikku, väga täpset ja tihtipeale niisugust kõrvaltvaataja huumoriga tehtud plastilisust. Ta oli väga plastiline näitleja. Ja väga hea kolleeg, väga suur professionaal. Ta on mänginud ju suures osas Eesti filmides ja lugematul hulgal Vene filmides ja mul on niisugune tunne, et ükskõik, kus Venemaal ka ringi ei reisinud, siis ka täiesti tavalised inimesed küsisid, et kuidas Lempsil läheb ja saada talle terviseid. 

Samal teemal

Ta oli väga kollegiaalne ja ma räägin väga isiklikust vaatevinklist, võib-olla kellelgi teisel on teistsugune ettekujutus, aga näiteks esimest korda puutusime me tööl kokku filmi "Arabella, mereröövli tütar" ajal ja see oli täiesti ootamatu lahendus, mis ta [andis - toim] oma rollile Ruuge Tüüp, see oli peaaegu et pantomiimi või balleti võtmes ja samas oli see täiesti õigustatud lähenemine. See, kuidas ta endale pihku sülitas ja juukseid silus, ja kuidas ta pea viltu ajas ja taksikoera nägu tegi, selle ta kõik ise mõtles välja.

Samas Thijl Ulenspiegel jäigi teda saatma väga paljudes rollides või õigemini see väga heade lavastajatega tehtud töö ja suur töö, sellest ta ikka väga palju õppis. Ja kasvõi "Ukuarus" tema roll, mis oli omamoodi nipernaadilik tõlgendus.

Lembitul oli nii suur filmikogemus, et ta tajus sajaprotsendiliselt seda, mis platsil toimub. Kärsitu oli ta ainult selle momendini, kui ta oli võtteplatsil saanud kätte oma esimese kohvitassi. Edasi rahunes ta juba maha. Ta pidi hommikul kohvi saama.

Kinoinimesed peavad teda kinomeheks, teatritegijad teatrinäitlejaks ja ärme unustame ka seda, et Lembit on filmilavastaja. Väga tore film on "Keskea rõõmud“. Kõik näitlejad, kes selles filmis mängivad, ütlevad, et see on nende üks kõige lahedamaid suvesid, kui nad seda filmi tegid, sest Lembit oskas luua seal täiest vaba, laheda ja meeldiva atmosfääri. Kogu selle filmi teatud tinglikkusele vaatamata näeme me seal ehedat Eestimaa elu neil aastail ja see jääb nagu aja dokumendina alles ja sellest õhkub ka niisugust üledramatiseerimise puudumist ja head hingamist. Vaba hingamist, vaba naeru, vaba nukrust, vaba nostalgiat. 

Tegelikult on tema lahkumine ikka täielik šokk, sest just mõni aeg tagasi rääkisin ma Tõnu Kargiga, kes ütles, et Lempsil hakkab palju paremaks minema.“

2 KOMMENTAARI

m
mich 23. märts 2017, 20:17
Saan aru,et ühist leina ja ärasaatmist ei tule!Tegelikult on sellest kahju,sest see valu ei saa meist niipea välja!Aga vähemalt ...................pink võiks Talle ikkagi kuuluda,ärme nyyd nii tagasihoidlikud ka oleme!Tegu on ju "suurmehega",mis siis,et vaiksega!
o
Ollateha. 23. märts 2017, 10:30
Mul on vastupidine kogemus - olen neil kaugetel aegadel kohanud Venemaal Georg Otsa austajaid kes ülepea ei teadnud, et Ots eestlane on. Üks fännaja e...
(loe edasi)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee