PUHAS ARMASTUS: Kalju Komissarovi ärasaatmisel kõlas tema meelisbändi The Beatles märgilise tähendusega laul "All you need is Love". Selle loo saatel kogunesid sarga ümber teatrimehe õpilased ja kolleegid. Eesti suurim lava sai rahvast ääreni täis.Foto: Aldo Luud
Inimesed
20. märts 2017, 04:00

KALJU KOMISSAROVI VIIMANE LAVASTUS: "See, kes on teatri verega, läheb teatrist ainult jalad ees." (6)

Eile saadeti Ugala teatri suurelt lavalt viimsele teele legendaarne teatrimees Kalju Komissarov. 

Üksteist aastat tagasi, kui Kalju Komissarov oma 60. sünnipäeva pidas, kinkis tema sõber ja kolleeg juubilarile pudeli viina. "See viin kandis selle riigi nime, kus sul tuli elada enamik aastaid oma elust," kõneles isa sarga kõrval Johannes Komissarov. "Sa ulatasid selle mulle: "Kallis poeg, pane see mulle kaasa, kui mul on kord minek!" Hoidsin selle pudeli alles, isa. Sinu toonane soov saab täidetud!"

Palvet endale viimsele teekonnale pudel viina kaasa panna ei kuulnud Komissarovi suust mitte üksnes poeg Johannes. "See, et talle tuleb panna viin viimsele teekonnale kaasa, rääkis Kalju viimased 10–15 aastat igale mehele, kes vastu tuli," teab Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder, üks Komissarovi õpilasist. "Inimestel on erinevad soovid, kuidas lahkuda. Kalju ütles eluaeg, et kes on teatri verega, see läheb teatrist ainult jalad ees. Sellepärast olen ma enam kui kindel, et pühapäeval on Ugalasse tulnud väga palju inimesi, kel on asunik põues. Nad on seda Kaljule lubanud." 

"Olid vast ajad!" 

Ehkki Komissarov viimastel aastatel ei tarvitanud vägijooke ega süüdanud sigarettigi, pidas ta pudelit viina oma kunagiste pahede sümboliks. "Tal olid oma tõekspidamised ja neid ta kandis endaga kaasas," jutustab Teder. "Teatriinimesed on erinevate pahede küüsis olnud. Kellele pannakase viimsele teele kaardipakk, kellele pudel viina. Kaljul oli väga pikk periood, kui ta alkoholi üldse ei tarvitanud, kuid ta jäi endale kindlaks, et talle tuleb kaasa panna pudel viina. Tema jaoks oli nõukogude aeg selline, kui pandi kogu aeg kärakat ja tehti suitsu." Tederi sõnul oli teatrimehel elu tippaegadel kuus pakki sigarette alati kotis kaasas. Ning ta suitsetas nagu korsten. Kuniks lõpu tegi. "Ta nautis elu lõpuni sigaretiaroomi, tuli ka sel ajal suitsuruumi, ehkki ise enam ei suitsetanud," kirjeldab Teder. "Ise muheles: "Mis siin salata, olid vast ajad!" Tal oli eetikakoodeks niivõrd paigas, et ta ei sallinud silmaotsaski, kui alkohol segas töö tegemist. Senikaua aga, kui alkohol ja töö suutsid eraldi eksisteerida, oli tema kreedoks: "Andke minna!"

Sellest, kuidas Komissarov nõuka-ajal andis minna, rääkis teatrimeest saatma tulnuile poeg Johannes oma järelehüüdes: "Kallis isa, möödunud sajandi 80ndaist on mul meeles hetked meie Õismäe kodu köögist. Külas olid su sõbrad ja kolleegid Kraam, Allabert, Unt, Vaus, Allik… Nimekiri neist on pikk. Te võtsite viina ja rääkisite teatrist. Ja veel kord teatrist. Te vaidlesite ja kirusite nõukogude võimu. Mäletan end sealsamas kööginurgas istumas ja kuulamas, teinekord ka teid segamas. Olen sulle väga tänulik selle intellektuaalse lastetoa eest. Tänu sellele ning tänu meie jutuajamistele ja käikudele kujundasid minust selle, kes ma täna olen. Inimese, mitte päti ega kaabaka. Aitäh, isa!" Et oma elu viimased 30 aastat pühendas Komissarov esmajoones õpetamisele, oli eilsel ärasaatmisel kohal sõna otseses mõttes majatäis õpilasi. Mõni ime – lisaks juhendatud neljateistkümnele näitlejate lennule annab legendaarse teatrimehe pedagoogitöö suurusest tunnistust kas või tõsiasi, et Eesti teatrite praegustest juhtidest kaheksa on Komissarovi õpilased, neile lisandub veel hulk lavastajaid. "Olid paljudele meist isa eest," kirjutas lavastaja Jaanus Rohumaa oma õpetaja mälestus- ja kaastunderaamatusse. See võimas teatrimees suutis olla isa ja õpetaja ühes isikus. "Kalju oli õpetaja," mainis Ugala teatri muusikajuht Peeter Konovalov päeval, kui Komissarov lahkus. "Mitte selline õpetaja, kes hindeid paneb, vaid selline, kes andis edasi elu- ja teatritarkust." Sarnaste mõtetega saatis meistri viimsele teele Tallinna linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, Komissarovi õpilane lavakunstikooli XIII lennust: "Mitte õpilane ei vali õpetajat, vaid õpetaja valib õpilase. Niisugusel päeval kui täna me mõtleme selle inimese peale, kes on meid siia lavale toonud. See oli Kalju." 

"Tuleb teha tööd, tööd" 

Laupäeva õhtul, kui Ugala teatrimaja pidulikult avati, kahetses Komissarovi koduteatri rahvas, et seda pidupäeva suurmees näha ei jõudnudki. "Kalju hoidis viimastel aastatel Ugalal silma peal ja oli mures, kui maja oli kokkuvarisemise äärel ja meie siit majast lahkusime, teadmata, mida toob tulevik," jutustab Teder. "Tema kindel soov oli see, et tema lahkumiseks võiks see maja valmis olla, et ei peaks tellingute vahelt minema. Juhul, kui peaks surm tulema. Eriliselt kahju on sellest, et Kalju ei jõudnud ära oodata päeva, kui astuda vastavatud teatrimajja." Komissarov vastsesse majja ei astunud, kuid kohal on ta ometigi. Iga päev. "Avati ka üks tagaruum, kuhu publik ei pääse – see on Kalju Komissarovi nimeline proovisaal, mis jääb eluks ajaks hoidma tema kreedot: "Kõige tähtsam on protsess!" kõneleb Teder. "Ta vannutas, et nii koolis, kui teatris kui ka elus tuleb teha tööd, tööd, tööd. Selle asemel, et oleks mingi ausammas, on meil proovisaal, mis annab kõige paremini edasi Kalju ellusuhtumist. Proovisaal, mis avaneb terrassile on absoluutselt mu lemmikruum siin majas ning see on vanameistri igavene koht."

"Kultuuriministeerium ja Kalju õpilased mõtlevad selle peale, et luua Kalju mälestuse jäädvustamiseks stipendium või preemia," annab kultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsler Hillar Sein lubaduse. "Arutlesime, et see võiks olla seotud teatrihariduse ja noortega." Teatrimehe põrm sängitatakse Viljandi Metsakalmistule. 

"Üürike oli me kokkupuude, aga tean, see ei olnudki juhus." 

Teatrimehe lahkumise puhul avatud mälestuste- ja kaastunderaamatusse tegi laupäevase peo käigus sissekande ka president Kersti Kaljulaid: "Vabariigi President mälestab leinas Eesti teatri viimase poolsajandi suurkuju. Avaldan sügavat kaastunnet lahkunu lähedastele. Üürike oli me kokkupuude, aga tean, see ei olnudki juhus. Uue maja uste avamine, millest Kalju enam kunagi sisse ei tulnud, jääb igaveseks samasse aega, mil langes eesriie. Need sündmused on nüüd alati me mälus. Koos." 

Kalju Komissarov (8.03.1946 – 6.03.2017) 

Kalju Komissarov (8.03.1946 – 6.03.2017) Foto: Aldo Luud
  • Lõpetas 1964. aastal Tallinna 4. keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.
  • 1968–1974 töötas Tallinnfilmis režissöörina.
  • 1974–1986 töötas Noorsooteatri ja 1989–1991 Ugala peanäitejuhina ning 1987–2000 Ugala lavastajana.
  • 1986–1995 juhatas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgemat lavakunstikooli.
  • Aastast 2002 oli Viljandi kultuurikolledži lavakunstide osakonna juhataja. Enne seda töötas ta samas õppejõu ja teatrikateedri juhatajana.
  • Komissarovi tee Ugala teatris sai alguse 1985. aastal märgilise lavastusega "Vennad Lautensackid". Järgnesid "Ja sajandist on pikem päev", XIII lennu, diplomilavastused "Teekond punktist A punkti B", "Hamlet", "Oklahoma" ja "Kolm õde", hiljem juba "Marylin" ja Ugalas viimaseks tööks jäänud Viljandi kultuuriakadeemia IX ja X lennu diplomilavastus "Inetu".