"Äripunkarid õllemaailmas", James Watt, Varrak, lk 256.Foto: Varrak
Raamat
18. märts 2017, 12:54

ARVUSTUS | Kui soontes voolab käsitööõlu

Pruulikoera nn pungilik lähenemine, mis on täielikult vastuolus klassikalise äriõpiku tõdedega. Esmapilgul ei ole see sugugi nakatav, ent tuleb tunnistada oma võlu sellel siiski on.

„Arukas inimene kohandab end maailma järgi, arutu inimene üritab kohandada maailma enda järgi. Seega sõltub kogu progress arututest inimestest.“ G. B. Shaw

Oleme harjunud mõttega, et äri alustatakse ikka plaanist, mille järgi hakatakse tegutsema. Õllemaailma äripunkarite James Watt ja Martin Dickie, kes hakkasid 2007. aastal BrewDogi nime all Kirde-Šotimaal õlut tegema, ütlevad aga, et nii ei tuleks käituda. Kõik „vanad“ arusaamad äritavadest – ideest müügini – on mõttetud. Ei ole mõtet end vaevata investeeringute või kasumiootusega. Pruulikoerte soovituse järgi tuleks sellise teooriaga äriõpikud hoopiski pooleks rebida ning prügikasti visata või tulehakatiseks hoida. Osta on tähtsam, kui müüa – toode peab olema ülihea ja suutma ennast ise müüa. Vot nii on lood.

Mida nad siis välja pakuvad? Lähendada tuleks hoopis revolutsioonilikult pungilikult. Selge, aga mida see tähendab? Seda, et iga kaupleja on maailma naba ning toimetab oma parema äranägemise järgi. Selge, tegu on vastikute ja mõneti põlastusväärsete tüüpidega, kes arvavad, et neil on ainuõigus, nagu Steve Jobs.

See välja öeldud, ei ole raske aimata, et suurema osa raamatust moodustab kõik see, mida nad ise korda on saatnud, alustades õllepudelite katmisega oravanahaga ning lõpetades pankadele õllega intressi maksmisega. Huvitavad turundusstrateegiad ja lahendused toovad populaarsust, mis paneb meedia sabas käima. Kas selline ongi kogu revolutsiooniline punk, mis toimib 21. sajandil? Kas selline ongi innovatiivne progress? Tahaks loota, et mitte.

Toredat ja, mida võiks ehk rohkemgi oodata, õpetlikku ülevaadet õllepruulimisest siit raamatust ei leia, kuigi tahaks. Pigem jäävad meelde erinevad reklaamistrateegiad: mida kõike on vennad omapäi välja mõelnud ning korda saatnud. Nende jaoks ei ole patt „müü kas või oma ema, kui vaja.“ See peaks juba ühtteist ette ütlema, mida raamatust võib oodata.

Punkaritena ei hoia nad midagi enda teada, vaid jagavad oma teadmisi vabalt, nii et igaüks võib retseptide abil proovida järgi pruulikoerte elu. Kuid arvestada tuleb, et õlletegemise juures tuleb vaat et suuremat rõhku panna reklaamile.

Kokkuvõtteks, mõistlik käitumine sobib ainult ambitsioonitutele äpudele. Paista tugevalt välja ja eristuda teistest pruulijatest on hädavajalik, et õlletegemisega mingit edu saavutada. Selles mõttes peaks ju James Watt olema õige mees, sest ta on korduvalt valitud aasta edukaimaks ettevõtjaks.

Muide, nende õlled on head, aga Eesti käsitööõllele need silmi ette ei tee.