„Olen välismaistel kirjandusfestivalidel kohanud pagulasluuletajaid, kes on kaotanud oma emakeele ja kirjutavad ainult inglise keeles. Nendes on tohutu kaotusevalu. Neil on veel selle keele hing, aga ei ole enam sõnu. Oleks väga valus, kui eestlaste juba praegu elavate või järgmiste põlvkondadega midagi sellist juhtuks. See on minu jaoks südame murdumise, lausa rahva hinge murdumise teema,” lausub luuletaja, proosakirjanik ja laulukirjutaja Kristiina Ehin. Oht on tema meelest täiesti olemas.

Kohtume Kristiina Ehiniga (39), kelle Eesti emakeeleõpetajate selts valis mullu aasta emakeeleõpetuse sõbraks, napilt enne emakeelepäeva ühes hubases Tartu kohvikus. Intervjuule tuleb ta koos seitsmekuuse tütreraasu Luikega, sest muusikust abikaasa Silver Sepp pole veel Tallinnast esinemiselt tagasi jõudnud ega saa last hoida võtta. Pisipiiga on heatujuline ja lõbustab end meie poolteisetunnise vestluse ajal peamiselt malenuppe karbist välja koukides ja uurides, aeg-ajalt kahmab ka uudishimulikult diktofonist kinni.

Üle hulga aja on Kristiina, kellelt ilmusid viimati 2013. aastal biograafiline „Paleontoloogi päevaraamat” ning 2011. aastal luule- ja jutukogu „Viimane monogaamlane”, saanud valmis uue luuleraamatu „Kohtumised”. Vahepeal on ta olnud ülikoolis õpetamise lainel ning hõivatud mitme mahuka tõlkeraamatu väljaandmisega piiri taga. „Hea tõlkeraamat valmib ikka tõlkijaga koostöös, tihedas kirjavahetuses,” mainib Kristiina.