"Niipea, kui Leida Sibul väljus oma kodu uksest, oli ta tõeline staar. Kõige paremas mõttes." (11)

Leida Sibul ja Helmi Uke laulsid hiljem duetti.

küüslauk ja plotski.Kuid ega ei ole midagi öelda,nad
laulsid ikka tõesti ilusti - küpsed,tugevad naishääled.

Leida ja Hilda olid.

Tolle aja lauljad oskasid laulda,mitte ei ulunud vüi röökinud ilma meloodiata ja rutmita.

Ma ollin just noor keskealine kui see film tulli. Ma siis vaatasin ja mõtlesin, et ahsoo, sellised rõõmud siis ongi kätte jõund aga ei jõund ühti, hoopis muudmoodi rõõmud tullid. Nüid juba vanaea rõõmud - ega siin muid rõõme põlegi kui, et ise peab rõõmus olema, kes see muu ikka rõõmustab. Vahel teeb ikka meele kurvaks ka kui neid noori näen kes nina kirtsutavad, et näe, mingi vanamees. Ma siis ikka mõtlen ja soovin, et neilegi jaguks rõõmu vana olla. Noorelt olla küll ilus surra aga parem on ikka õnn vanaks saada. Aga ega ma sest Sibulast suurt mäletagi, mingi pikem vaikuse periood olli aga kui kolme kaske näen, siis tuleb meelde, Kohisevad ikka veel, pole see "kord" veel otsa saand.

Tolle aja lauljad olidki daamid ja härrad.Nende lastetuba oli laitmatu.Neisse suhtuti respektiga.Kui tänaval kohtusime tõstsin alati kübarat,mis meeste puhul oli vastastikune.

aga tänapäeva staaridele jääb julgelt alla