Eestlaste passiajalugu ulatub üsna kaugele – esimesed paberilehel isikutunnistused saadi juba tsaariajal 154 aastat tagasi. Eesti vabariik hakkas passe välja andma mõistagi 99 aasta eest.
Keiser Aleksander II valitsemisaeg oli Vene impeeriumis reformide ajajärk. Eestlaste jaoks oli oluline 1866. aastal kehtestatud vallaseadus, mis vabastas inimesed mõisniku eestkoste alt ja senisest suuremal rahvahulgal oli võimalus minna elama linna, väljapoole oma kodukubermangu või koguni Vene impeeriumit. Nii tekkis esimest korda vajadus isikut tõendava dokumendi järele.
Juba 1863. aastal kehtestatud uue passikorralduse alusel said talupojad senisest oluliselt lihtsamalt taotleda tsaaririigi passi – kogukonna- ehk vallapassi. Juhul kui selle omanik ei osanud kirjutada, tegi ta allkirja asemel kolm risti.
Enne vallapassi oli kirikute hingekirjas olevatel talupoegadel võimalik vajadusel saada koguduse registrist vaid väljavõte sünni ja leeri kohta. Seda läks vaja enamasti teise koguduse hingekirja minemisel.
Veelgi varem, pärisorjuse ajal, said talupojad, kelle mõisnik teenete või hea teenistuse eest pärisorjusest vabastas, vabaduskirja.
Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal andsid korda ja täpsust hindavad sakslased eestlastele juba nii foto kui ka sõrmejäljega varustatud dokumendi, mille nimeks oli armeepass. 1918. aasta novembris, kui Saksa okupatsioon lõppes, jätkas tegevust Eesti Ajutine Valitsus, kes juba kahe nädala pärast kinnitas kaks esimest õigusakti, millest üks oli "Ajutise Valitsuse määrus väljamaa passide, passide viseerimise ja sõidulubade väljaandmise kohta". Esmajärjekorras vajasid Eesti kodanikud välismaale sõiduks välispassi, mida algul nimetati välismaa passiks. Neid anti välja kuni 1922. aastani.
Eesti vabariigis hakkas siis kehtima ka riigisisene isikutunnistus – mustakaaneline (kuid ilma kaanetekstita) praeguse passi suurune dokument, kuhu märgiti rahvus, elukutse, sõjaväekohustus, perekonnaseis, lapsed ja ka elukoht.
Kolmekümnendatel aastatel tuli välispassi taotlema minnes tasuda riigilõiv ehk passimaks. See maks tõusis vastavalt taotluste hulgale – kui tundus, et välismaale kippujaid on liiga palju, tõsteti kohe ka passimaksu.
Eesti vabariigi isikutunnistuste väljavahetamine Nõukogude Liidu passide vastu algas 15. mail 1941. Juba mõne kuu pärast olid Nõukogude passid aga minevik ning järgmise kolme aasta jooksul kehtis eestlastele saksakeelne isikutunnistus Personalausweis.
1944. aasta sügisest olid ka need ajalugu ja järgmise ligi poole sajandi vältel kehtis Eestis taas Nõukogude Liidu pass.
Eesti taasiseseisvudes 1991. aasta augustis oldi samas olukorras kui 1918. aastal – polnud selgust, kes on Eesti kodanikud ja puudusid isikuttõendavad dokumendid. Juunis 1992 kehtestati Eesti vabariigi passimäärustik ja selle alusel hakati väljastama siniste kaantega Eesti kodaniku passe. Uus dokument oli nii siseriiklik isikutunnistus kui ka välispass.
Praegu aga saavad kõik Eesti kodanikud punase kaanega Euroopa Liidu passi.
Kasutatud allikad: "Eestlaste passid läbi aegade", Pekka Erelt, Eesti Ekspress; Rahvusarhiiv; Tallinna Linnaarhiiv. Fotod on pärit Rahvusarhiivi Tallinna ja Tartu kogudest.
Kommentaarid