Einar Ellermaa | Eesti keelel läheks paremini, kui me ise ei räägiks seda nagu välismaalased (5)

Vead, mida etteütluses tehti, on nähtavad. Neid saab õppida vältima.

Kiirelt levivad keeleviirused

Keelel on ikka olnud oma moehaigused. Lounge, Saloon, Café, Bar ja Club on toredad tänapäeva kooskäimiskohad. Aga samas on õnneks olemas ka kõrts, baar, kohvik, trahter ja restoran.

Samuti on moehaigus suure algustähe ülekasutamine. Mida tähtsamaks korraldaja oma ettevõtmist peab, seda rohkem sõnu algab suure tähega. „Ainult Teile. Ainult Sinule. Ainult koos Sinuga! Pakume Teile. Alati Avatud. Parimad Pakkumised. Laat. Laululava. Keskus. Teeme Ära!“

Toiduained, mis tahavad olla toredad ja tervislikud, on kõik vabad. Suhkruvabad, E-vabad, gluteenivabad. Gluteenivabale saiale määrime peale transrasvavaba maapähklivõid. Eesti keeles on olemas sümpaatne ilmaütlev kääne. Kui pakud kohvi, siis küsid ju, kas suhkruga või ilma, mitte kas soovid kohvi suhkruga või suhkruvabalt.

Suure ja väikese algustähe, kokku- ja lahkukirjutamise või kirjavahemärkide vead on nähtavad ja konkreetsed haigused, mille kohta saab tuua reegli ja siis nii-öelda haigusega tegelda.

Keeles on aga ka viirusi, mida on keerulisem ravida, sest on raske aru saada, kui kaugele on viirus inimeses jõudnud. Ta ei tunne end sageli haigena ja teisedki ei näe seda, aga ta nakatab neid, kellega kokku puutub.

Üks viirus on kole kantseliitlik keel: „Minu poolt kehtib nõudmine, et teie poolt viidaks tänasel päeval viivitamatult ja koheselt läbi loendus populatsiooni arvukuse väljaselgitamiseks.“ Kuhjasin siia kokku palju õudusi, mida tohutu kasutamine veelgi vastikumaks muudab, aga mille kohta millegipärast arvatakse, et niisugune on soliidne ja ametlik eesti keel. Ei ole, see on õudne eesti keel.   

Kui inimene lihtsalt räägib teise inimesega, siis ta ju ei väljendu nii: „Ühesõnaga jätkuvalt on minu näol tegemist inimesega, kelle jaoks kõik olemasolevad variandid on laual ja kes päeva lõpuks võib sedastada mida iganes.“ See inimene lihtsalt ei oska eesti keelt.

Eesti keelt varitsevaid viirusi on veel.

Üks viirus on see, et lauses on iga sõna õigesti kirjutatud ja need ei ole kantseliitlikud, vaid igati kenad eestikeelsed sõnad, aga mida need kokku tähendavad, sellest ei saa aru. Ükshaaval on ära tõlgitud sõnad, aga mitte lause mõte. Seda tuleb ette nii artiklites kui ka raamatutes. Viirus saab sageli alguse sellest, et inimesed, kes kõnetasandil räägivad võõrkeelt, tõlgivad julgelt ka raamatuid. Ei saa võtta ette võõrkeelset teksti ja hakata seda sõnahaaval tõlkima, vaid lause ja lõigu mõte tuleb  edasigi anda. 

„Kui ta veidigi võimekust oleks üles näidanud, muutunuks tema huvid otsekohe eitamatuks.“

„Kell oli tuntud selle poolest, et näitas valet aega, enne kui tuli täpne lugemine.“

„Nende vahekorda mürgitas pärilikkuse möödapääsmatu järjestus, mis andis emaduse heatahtlikule loomusele vastupidise suuna.“

Jääb mulje, nagu oleks need tõlkijad õppinud eesti keelt võõrkeelena. Tihti on tõlge halb sellegi pärast, et tõlkija ei valda täiesti ilmselt piisavalt nõtkelt eesti keelt ega tea oma emakeele võimalusi. Miks ilmuvad niisugused tekstid? Raamatute trükiarvud ja tulud on väikesed, heade tõlkijate ja toimetajate palkamiseks ei jätku raha.

Aktsendiga emakeel

Veel üks vääramatult ühes suunas kulgev trend on ka see, et meie noored lauljad laulavad eesti keelt aktsendiga, süües ära pikad vokaalid ja diftongid, mis just teevadki keele kauniks. Kuulake kõrvuti vanu Eesti poplaule ja nende viimaste aastate uusversioone. Ja kui veel see aktsendiga eesti keel väljub läbi nina... Küllap tuleb see sellest, et lauljate emakeel on küll eesti keel, aga nende laulmise emakeel on lapsest saati inglise keel. Sellepärast nad laulavadki nagu eesti keele suure vaevaga ära õppinud välismaalased.

Esmaspäevane Vikerraadio etteütlus algas lausega rulluisutavast 8.b klassi Liisast. Kui seda mitte vuristada või sõnahaaval hõisata või karjuda, siis lause voogab rahulikult.

Vikerraadio: Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel”.

Me kõik teame ka raadiojaamu, kus tekste vuristatakse, hõisatakse või lausa karjutakse ja vahel seda kõike korraga ühes lauses. Seal kõlab niisugune lause täiesti teistmoodi.

Muusikaraadiod: Pikitänavaid KOOLI poleruluisutava LIISA, 8.BEEE klasiparimakikpoksja KUULARITES tümpsub „Mets NEIDUDE vahel“.

Lauserõhud on täiesti ebaloomulikes kohtades, osa sõnu hõigatakse kõvasti välja, aga enamik sulab kokku ja neid ei kuulegi peaaegu. Paljud meelelahutusjaamade saatejuhid ilmselt kujutavad ette, et tõelised diskorid peaksid nii rääkima. Miks nad nii mõtlevad, ma ei tea. Ju arvatakse, et nii on lahe. Teise inimesega lihtsalt vesteldes nad ju ei rõhuta nii ebaloomulikult sõnu ega vurista neid. Selline jutt väsitab tohutult ja jätab kõnelejast mulje, nagu ta oleks suure vaevaga eesti keele ära õppinud välismaalane.

Kui nüüd mõelda, et 8.b rulluisutav Liisa on nagu eesti keel, siis ta on terve ja rõõmus, aga tal võiks paremini minna. Tal lähekski paremini, kui me ei räägiks eesti keelt nagu välismaalased. Milleks? Eestlaste jaoks on välismaalasi juba niigi 7,3 miljardit.