„Jah, ta on minu rektor!” (1)

Eelneva mõtte taustal on tähelepanuväärne, et avalikkus pole praegustele rektorivalimistele suurt tähelepanu pööranud. Keegi muidugi ei arva, et akadeemiline debatt peaks muutuma meediatralliks, nagu seda oli mullusügisene presidendikampaania. Teisalt võiks ja peaks avalikkus praeguseid rektorivalimisi tähelepanelikumalt jälgima. Uuest rektorist sõltub ju väga palju, milline on ülikooli areng järgmisel viiel aastal. Praegu on aga näha, et isegi ülikooli sees valitseks rektorivalimiste teemal justkui ükskõiksus. Pole hoogu ega sära. Kuidas teisiti mõista seda, et eelmise nädala kandidaatide valimisdebati ajal polnud ülikooli aula isegi mitte pooltäis.

Milline võiks olla ideaalne rektor? Siinkohal mõtlen laupäeval meie hulgast lahkunud Peeter Tulvistele. Aastatel 1993–1998 ülikooli rektor olnud mees suutis maailma isikupäraselt mõtestada ja samal ajal jääda professoriks, kes suhtles üliõpilastega kui võrdne võrdsega. Tulviste ei pidanud paljuks mõni sõbralik repliik vahetada talle võhivõõra üliõpilasega ja kui stuudium läbitud, oli mul tänaval teda kohates ikka tunne nagu kohtaks vana sõpra. Tahaks loota, et ka tänased tudengid ütlevad praegusele ja tulevasele rektorile tänaval „Tere!” ja mõtlevad sinna juurde: „Jah, ta on minu rektor!”