Foto: Tiina Kõrtsini
Jaanus Kulli 13. märts 2017 18:56
„Aitäh kõikidele vaatajatele, kes mu saadet on vaadanud, mul on nii hea meel selle üle,“ ei suuda parimaks naissaatejuhiks tunnistatud Anu Välba oma esimesi emotsioone vaka all hoida.

Anu on korduvalt ja korduvalt nimetatud aasta parimaks saartejuhiks, pühapäeva õhtul toimunud Eesti filmi- ja teleauhindade galal pärjati ta järjekordselt selle tiitliga. Kui Anu käest küsida, mis on see fenomen, mis teeb ühest naissaatejuhist parima saatejuhi, laiutab ta vaid käsi ja ütleb, et kui vaid ka ise seda teaks. „See on miljoni dollari küsimus. Ma ei tee selleks midagi, ma ei tee oma tööd, kukla taga kogu aeg liikumas mõte, et kas see võiks tuua mu lauale ka mõne preemia. Me teeme oma saadet nii, et valime sinna teemasid, mis tunduvad meile olulised ja kutsume sinna inimesed, kes meile tunduvad huvitavad ning kui ka need vaatajatele korda lähevad, on rõõm topeltsuur. Nii et mingit ette kalkuleerimist siin ei ole ja ma ei tea seda valemit, kuidas teha häid saateid või kuidas saada preemiaid.“

Anu ütleb, et kuigi tal on väga head toimetajad, siis saate teemad valib ta siiski ise. „Selles asjas on üsna palju minu otsustada, sest ma ei saaks sellist suurt formaati teha,  kui tuleks toimetaja ja lükkaks mulle paberi küsimustega ette. Nii saate tegemine ei toimiks ja nii mulle ka ei meeldiks.“ 

 Samas tunnistab ta, et tegelikult on saade meeskonnatöö, mis talle kohutavalt meeldib. „Arutame ikka koos kõik teemad läbi ja nii sünnibki tõde. Vahel lähevad need vaidlused üsna tuliseks ja kirglikeks, aga meist sündinud tulem on tööprotsessi loomulik osa.“

Pühapäeviti eetrisse minev „Hommik Anuga“ ei ole otsesaade, ent ometi ei saa me iganädalaselt oma saatesse neid inimesi või teemasid, mida me esmaspäeviti koosolekutel oleme välja mõelnud, tunnistab parima naissaatejuhi värske tiitlikandja.

„See on nagu iga teise saate või intervjuu puhul, et iga asi ei õnnestu, mõned asjad lükkuvad edasi. Väga harva on nii, et inimesed, keda me tahaksime oma saatesse kutsuda, kindlasti ka tulevad. Reeglina nii ei juhtu. On olnud paar saadet, kus külalised on jäänud tulemata ning kuna mu saates pole väga palju persoone, teeb see olukorra üsna keeruliseks.“

Anu ütleb, et tema suurim töövõit oma autorisaadet tehes on tema vaatajad. „Mitte miski ei annaks õigustust eetris olla, kui mul poleks vaatajaid,“ õhkab ta. „See on minu kõige suurem töövõit, et vaatajad pole mind maha jätnud ja lubavad mul eetris käija. Kui nimedest rääkida, siis hetkeemotsioonidele toetudes mainiksin ehk motoringrajasõitjat Anastassia Kovalenkot, kes meil hiljuti külas käis. See kohtumine oli väga liigutav, avastasin täiesti uue inimese, keda ma selle hetkeni ei teadnud ja kellest õnneks ka meedias pole väga palju räägitud. Nii mina kui loodetavasti ka vaataja tajus, et Anastassias on palju rohkem peidus, kui lühiintervjuudes on tal seni õnnestunud rääkida. Ent mul ikka veel käed ja jalad värisevad ning ma ei suuda hetkel ratsionaalselt mõelda, kes mul kõik saates on käinud,“ naerab veekalvel silmadega Anu. „Niipalju inimesi on käinud ja need on inimesed, kes meile oma lugusid on usaldanud, mille üle olen ma nii õnnelik. Mida mina saates räägin, on null, aga ma loodan, et nii mõnegi saatekülalise lood või mingid teemad on vaatajatele korda läinud.

Anu tõdeb, et kokkuvõttes pole ühe saate tegemine kord nädalas üldse raske töö. „Usun, et inimestel on kümme korda, sada korda raskemaid töid kui ühe telesaate tegemine. Mulle meeldib mu töö, mulle tõesti meeldib. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma koos töötan ja et iga saate puhul on ka see efekt, et ma ei tunne seal toolil ennast mugavalt. On väga keerulisi hetki, väga keerulisi intervjuusid, mille puhul ma mõtlen, et seda pole võimalik teha, et ma ei oska seda teha, ma ei saa hakkama. Selles mõttes olen väga palju õppinud ja veel valmis õppima, et seda saadet veel paremini teha.“