"Kui me jälle nägime, siis aeg ja ruum tõmbus kokku…"

Ergma tutvus hilisema Tartu ülikooli rektori Tulvistega Moskva ülikoolis tudengipäevil, kui mõlemad alles alustasid oma akadeemilist karjääri. Nendest said sõbrad, kuid edasine elutee viis nad lahku.

"Elu käis meil vahepeal väga paralleelselt – tema elas Tartus, mina Moskvas. Me ei kohtunud aastaid, kontakti ei olnud mingisugust," meenutab Ergma.

Vahemaad ja aeg nende sõprussuhteid siiski ei lõhkunud. "Kui me jälle nägime, siis aeg ja ruum tõmbus kokku. See tähendab, et neid aastaid vahepeal ei olnud. Ja vaadake, see on midagi, mis seob inimesi väga tugevalt."

Ergma hindab Tulviste puhul enim seda, et akadeemilisest edust ja karjäärist hoolimata ei unustanud ta kunagi oma sõbralikku loomust ega olemust. "See on tõesti väärtus, sest inimesed muutuvad väga tihti, kui neil on tekkinud pagunid. Üks on see, et oled tudeng ja teine asi on olla teaduste doktor, aga minul on tunne, et Peeter jäi kogu eluks üheks toredaks tudengiks, kes isegi hallipäisena oli valmis krutskeid tegema ja see on üks suur väärtus," räägib Ergma.

Elutee sidus sõpru mitme lõbusa olukorra kaudu, jättes maha hinnalised mälestused. "Ma mäletan, kui ta oli juba ülikooli rektor, siis ükskord oli mul tõesti tahtmine ta nii-öelda maha lüüa," naerab Ergma, kelle sõnul määras Tulviste ta ühe väga keerulise komisjoni esimehe ametikohale Tartu ülikoolis, kus ta sugugi olla ei tahtnud.

"Aga Peeter naeris pärast: "Ma spetsiaalselt sõitsin Tartust ära, sest teadsin, et sa tuled nüüd suure kisaga mulle kallale." Meil olid sellised suhted, et mina võisin rektorile öelda, mida mõtlen," meenutab Ergma.

Kas Tulviste sai Eestis piisavalt tunnustust? "Ma arvan, et ta ei mõelnud iial tunnustuse peale, kuid minu arust oli ta väga suur Eesti patrioot, aga mitte selline, kes oleks kogu aeg kahe käega vastu rinda tagunud," räägib Ergma ja toonitab veel kord, et Tulvistest tegi suurepärase inimese eelkõige tema inimlikkus ja loomus.

"Ta ei elanud nõnda, et mina olen nii kõrgel ja teie, sipelgad, jookske minu ümber. Kuid selliseid on kahjuks väga palju," lausub ta.

Margus Tsahkna: "Jah, aitäh, Peeter!"

Mind on saatnud üks omavaheline jutuajamine kuskil tolmusel kruusateel järjekordsele kohtumisele sõites. Arutlesime Peetriga selle üle, kuidas on eesti keel, kultuur ja rahvas nii ebasoodsates geopoliitilistes tingimustes siiski tuhandeid aastaid säilinud. Et me teeme teadust eesti keeles, salakeeles, mida oskab vaid miljon inimest kogu maailmas. Et meie rahvusriigi olemasolu on erand, fenomen, mis pigem kinnitab reeglit, mitte ei ole reegel. Mäletan selgelt, kuidas Peeter nentis, et ühtegi teaduslikku põhjendust eesti rahva, keele ja kultuuri säilimisele ei ole ta suutnud leida ja et seda ei olegi vaja väga pingsalt otsida. Sest me oleme ja me jääme. Viimane kord kohtusin ma Peetriga Eesti Rahva Muuseumi avamisel. Istusin temaga riidehoius enne tema lahkumist ja ta oli väga õnnelik, et meie vaimupühamu lõpuks valmis sai. Et meie esimene sinimustvalge on hoitud. Peeter, "Jah, aitäh!", nagu tavatsesid öelda.

Jaak Allik: "Kummaline – ta tuli Moskvast ja mõjus Tartus euroopalikult"

Teatrikriitik ja poliitik Jaak Allik iseloomustab Tulvistet kui sirgjoonelist euroopalikku meest "Ta oli suhelnud Moskvas minu meelest just nende inimestega, kes olid vene intelligentsist veel alles jäänud. Tõsine kullafond," põhjendab Allik, kuidas oli võimalik Moskvast tulles euroopalikuna mõjuda.

Alliku ja Tulviste esimene kokkupuude toimus aga nende kooliajal, kui Tulviste võttis Tallinna pioneerimaleva nõukogu esimehena vastu pioneeride paraadi.

"Mina 22. keskkooli pioneeri maleva juhina raporteerisin talle. Aga see oli ka viimane taoline tegu tema huvitaval eluteel," meenutab Allik.

Ehkki Tulviste ja Alliku poliitilised eelistusid olid erinevad, ei takistanud see Alliku sõnul neil tolerantselt ja sisuliselt suhtlemast ja Eesti asjade üle arutamast. "Ta ei teinud midagi isiklikes huvides, vaid tegi seda, mida pidas kõige vajalikumaks ülikoolile, eesti rahvale ja Eesti riigile," märgib Allik.

Peeter Tulviste (28.11.1945 – 11.03.2017)

- Eesti psühholoog ja poliitik, teaduste akadeemia liige ja Tartu ülikooli emeriitprofessor.

- 1964. aastal lõpetas Tallinna 10. keskkooli

- 1969. aastal lõpetas Moskva riikliku ülikooli psühholoogia erialal

- 1980. aastal kirjutas alla 40 kirjale

- 1993–1998 Tartu ülikooli rektor

- 1994–2004 teaduste akadeemia asepresident

- 2001. aastal kandideeris Eesti presidendiks

- 2003–2011 riigikogu liige

- 2015. aastast Tartu aukodanik

- autasustatud Riigivapi IV klassi ja III klassi teenetemärgiga. (allikas: vikipeedia)