Merca meenutab Komissarovit: aga niisugune Koma lihtsalt oli (12)

"Vahepeal oli mul muidugi kuri kahtlus, et KGB tahtis tegelikult hoopis Komale saba taha panna. Meie kursuselt käisid Pagari tänaval peamiselt mina ja Dajan Ahmet ja keegi oli veel, ning meid üritati ikka ilgelt konksu otsa saada. Punkarluse pärast sai mulle ju ikka mingit kammi korraldada," meenutas Merle Jääger, punkarinimega Merca.

"Aga no ega ma ju õppust võtnud! Muidugi sattusin Hirveparki [23. augustil 1987 MRP-AEG korraldatud rahvakoosolekule, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle lisaprotokollide avalikustamist - R. K.]. Eks ma tundsin rahva seas ära ka seltsimehed Pagari-poisid, kes olid massi infiltreerunud," rääkis Jääger.

"Ajasin Heiki Ahoneniga juttu ja vaatasin, et üks Pagari-poiss püüab mind fotoaparaadi kaadrisse saada. Küll ta püüdis, küll ta püüdis, küll ta püüdis. Mul viskas lõpuks üle – et kaua ma õõtsun Lagle Pareki selja taga edasi-tagasi – ja naeratasin kenasti kaamerasse.

Siis ma mõtlesin, et okei, kui juba on Siberisse sõit, siis olgu vähemalt asja eest, mitte ainult selle pärast, et ma olen ühe pildi peal koos riigikukutajatega. Läksin ja lugesin rahvale oma luuletuse "Kodukased“.

Varsti hakkas kool peale ja Koma küsis kursuse ees, et kas Hirvepargis käis keegi. Ma ütlesin, et mina käisin. Koma: "Ei no jaa, Jääger ikka käis. Mis tegite seal?“ – „Ee, luuletust lugesin.“ – „Okei. Mis luuletust?“ – „Enda luuletust, „Kodukased“.“ – „Noh, laske tulla!“

Mul süda värises sees nagu tallesaba, aga lugesin ette:

"Kodukased kodukased

Püssitoru rõhub selga

Kurat! Surma ma ei pelga!

Näed neid kaski nagu mina

Tunned sama taevasina

Sina kes mind selga lased

Kodukased kodukased…"

Jääger jätkas meenutusi: "Koma kuulas ja sügas oma habet: „Väga hea luuletus!“

Ja oligi kogu kommentaar. Kuna polnud konkreetselt nimetatud, kes selga tulistab, siis võis see olla ükskõik kes.

Rohkem sellest juttu ei olnud. Koma klaaris jälle kuskil asjad ära.“

„Niisugune Koma lihtsalt oli“

„Teine lugu on selline. Juhtus niimoodi, et Tartus olid pungipäevad või mingi muu taoline üritus ja ma sõitsin öise rongiga – kolme-nelja ajal – Tallinna tagasi. Jõudsin Tallinnasse ja mõtlesin, et mis ma sinna koju ikka enam lähen, põrutasin otse kateedrisse, viskasin puhkeruumi külili ja magasin edasi, sest… oli ju ka tarbitud, eksole.

Mul oli veel tohutu meik kah näos: hästi mustad silmaümbrused – no nagu Kleopatra ajastul.

Igatahes ma magasin seal ja tasapisi hakkas rahvas proovi kogunema, kuni siis ühel hetkel kuulsin läbi pooleune: „Kurat, davai, Merca, tule nüüd ka!“ Puhkeruumist sai saali ainult üle lava. Kõik istusid juba saalis, Komissarov ka, kui mina astusin puhkeruumi uksest lavale. Koma vaatas mind ilgelt pika pilguga ja sügas habet. „Noh, Jääger, tulite otse või?“ – „Tulin, jaa, otse!“ – „Kust te siis tulite niimoodi otse?“ Ma näitasin käega kuskile Tartu poole: „Sealt!“ – „Ahah, selge!“

Aga üks tüüp ei tulnudki sel hommikul kohale, proov jäeti ära – minu suureks õnneks! –, mina läksin koju magama ja hiljem kuulsin, kuidas Koma oli öelnud: „Ehh, kuradi Jäägrit täna nägin ja mulle meenus see vana lorilaul: vana lits jäi trammi alla, tangusupp käis pe**est välja.“

Pane kirja või ära pane, aga niisugune Koma lihtsalt oli," rääkis Vanemuise tippnäitlejanna Merle Jääger.