Elmo Nüganen: "Koma ei püüdnud vormida oma õpilastest väikeseid Komissaroveid." (3)

 „Selles mõttes, et tee nii nagu mina. Mulle ei meenu et ta kordagi ei mind ega ühtegi teist oma õpilast oleks püüdnud vormida endataoliseks. See on üks väga suur ja tark asi, mida üks pedagoog võib teha – eriti, kui ta on tugev isiksus. Näha ja kasvatada enda kõrval teist annet, teistsugust annet, teistsugust taime. Komal oli see oskus olemas, niipalju, kui minul on sellega kokkupuudet olnud ja ma tean, et see pole lihtne. Eriti sellise tugeva isiksuse puhul, nagu Koma seda oli.

Samas teatrijuhina olid ta kõrval tollases Noorsooteatris samuti tugevad lavastajad ja isiksused, samuti tugevast puust tehtud, nagu Merle Karusoo, Lembit Peterson, Peeter Volkonski, Mati Unt – kõik kes temaga koos töötasid, kui ta oli teatrijuht. Olles ise tugev isiksus, tajuda enda kõrval teist tugevat isiksust –see pole üldsegi nii lihtne. Muide, ta on ise öelnud, et talle jättis tugeva kogemuse Kaarel Irdi teatrijuhtimise kogemus. Olles ise teatrijuht, püüdis ta minna sama teed, et teatris võiksid tema kõrval töötada teised tugevad kunstnikud, lavastajaisiksused. See on suur asi.

Kui meie lavakooli XIII lend oli teisel kursusel, läks ta  meie kõikide üllatuseks ootamatult Viljandisse Ugalasse lavastajaks. Me ei osanud tollal seda koodi kuidagi lugeda, nüüd tagantjärgi saan ma muidugi aru, et tal lihtsalt ühel hetkel, nagu ta omase otsekohesusega ütles, sai Noorsooteatrist villand.

Kui ta 1984. aastal võttis oma esimese kursuse, oma esimesed õpilased, lootis ta, et suur osa tuleb neid Noorsooteatrisse tööle. Selles mõttes valis ta ka seda kursust kui teatritruppi selles tähenduses, et oleksid võimalikult eriilmelised natuurid, et oleksid inimesed, kellega võiks teha eriilmelisi lavastusi. Ja kui ta siis läks ära Viljandisse, mõjus see meile kas just šokina, aga ootamatult kindlasti. Me ei osanud sellist käiku ette näha. Ma vist ei valeta, et kogu me kursus oleks võimaluse korral talle Viljandisse järgnenud.

Veel on mul meeles ta ütlus, et „sina, poiss, enne koolil ei lõpeta, kui oled ühe lavastuse teinud“. Peale seda alustasimegi Shakespeare´i „Tõrksa taltsutuse“ proovidega. Ükskord sadas ta Toompeal proovi sisse ja teatas, et tema läheb nüüd kolmeks nädalaks Pariisi, meie läheme Viljandisse, teeme lavastuse valmis ja et tema on päev või kaks enne esietendust Pariisist tagasi. Nii oligi, ei näinud ta ühtegi proovi, ei öelnud ta ühtegi õpetussõna ja nii me seal ise pusisime. Ka see oli märk sellest, et ta ei vorminud mind endasarnaseks, ta ei öelnud mulle, mida teha, ta ei  öelnud mulle, kuidas teha.  

Paljudele inimestele on jäänud mulje Komissarovist kui inimeset, kes on käheda häälega ja otsese ülemisega, natuke võib-olla karune ja kare ja see välispind võiski selline olla. Samas oli ta väga tundlik natuur, nii looja kui inimesena. Ta talus ära vale, talus ära ülekohtu. Samas oli meil tema esimeste õpilastena õnn jälgida tema arengut,  seda, milline ta oli esimesel, teisel ja kolmandal  kursusel. Ja milline ta oli neljandal kursusel, kui ta tegi meiega Tšehhovi „Kolme õde“.  Näha kooli lõpus nii tundlikku, kerget, lõbusat ja säravat Komissarovit oli lausa lust.“