Maimu Berg "Hitler Mustjalas", Tuum, 2016Foto: apollo.ee
Raamat
6. märts 2017, 10:07

ARVUSTUS: Mis võinuks saada, kui Hitler oleks Berliinist Eestisse pagenud? (4)

Maimu Bergi novellikogumikus "Hitler Mustjalas" otsib juuksuri abil välimust muutnud füürer pärast Beriilinist põgenemist Eestis pelgupaika, Angela Merkel aga vanaisa vallastütart. Tundub, justkui muigaks Berg peenelt selle üle, kuidas meie väike rahvas otsib kõikjalt seoseid Eesti ja eestlastega ning iga taolise avastuse puhul erutunult kilkab.

Kulka proosakirjanduse aastapreemiale esitatud kaheosalisest novellikogust leiab 18 jutustust. Intrigeeriva pealkirjaga niminovell on lugu sellest, kuidas Adolf Hitler II maailmasõja lõpu eel Berliinist pageb ja pärast laevahukku Saaremaale Mustjala rannaribale jõuab.

Hitleri võimaliku Berliinist põgenemise kohta on liikvel hulgaliselt teooriaid ning erinevad autorid on kirjutanud sellest mitmeid raamatuid. Võtame siis heatahtlikult vastu ka kodukootud variandi, mis on puhas autori fantaasia vili. Nii et Mustjala surnuaiast ei maksa minna otsima hauakivi, millel seisab "Simon Müllerowski ("Hitler")". Maimu Bergi kirjeldatud põgenemisteekond läbi Euroopa võinuks aga sõja lõpu kaoses olla täiesti realistlik.

Loo grotesk on selles, et füürerit, kes ei oska ei eesti ega vene keelt ega tea kohalikust elu-olust tuhkagi, peetakse samasuguseks ullikeseks, nagu on Mustjala küla peal Loll-Tiimi ja Lillu, kellel Hitleri juhitud riigis poleks eluõigust olnud. Peavarju leiab Hitler imeilusa ja kõigega leppiva Elsa-Johanna ning tema Downi sündroomiga poja Attila juures.

Stalinist "tsaari" vanaemani

Teises novellis peab Stalin oma kaaskonna Malenkovi, Molotovi, Mikojani, Beria ning Švernikuga öiseid olenguid ning see kõik on tema jaoks tüütavalt igav. Ajaloost on teada, et sellised öised olengud leidsid tõesti aset.

Kord öösel pärast Stalinile meeldinud filmi "Suur valss" järjekordset vaatamist avaldab suur juht soovi reisida Tallinnasse – kehastas ju linateoses üht peategelast Eestiga seotud laulja Miliza Korjus.

Maimu Berg "Hitler Mustjalas", Tuum, 2016 Foto: apollo.ee

Grusiini jaoks on Eesti loodus rongi aknast vaadatuna aga iluta ja nukker. Ei mägesid ega järvi, tasane ja tusane. Väikesed edevad puumajad, enamasti kollased. Reisida soovivad partei ja valitsustegelased inkognito, aga eestlased ei taha lasta silmini sonidega tüüpe Estonia teatrit kaema. Eestis mütsidega kultuuritemplisse ei marsita. Kuna Stalinile meie juures ei meeldi, siis jääb ka linnanimele s-täht ette lisamata.

Ühes novellis tuleb Angela (viide Merkelile) Rakverre külastama vanaisa vallastütart. Ikka on kõik kuulsused otse või kaudselt Eestiga seotud – nagu paljudele meist kujutleda meeldib.

Reaalsetest isikutest tegutseb raamatus veel Jelizaveta Šelomova – ühe Vene juhtivpoliitiku vanaema, kellele selgeltnägija ennustab, et tema tütrepojast saab tsaar.

Eri ajastute naiste lood

Ülejäänud novellid kajastavad erinevate ajastute perekonna- ja isikulugusid, mille keskmes on eri ajastute naised neile omase mõtte-ja tundemaailmaga. Autori tekst on väljendusrikas ja tundeline. Neis novellides tuleb esile side noorema ja vanema põlvkonna vahel. Koos lastega külastatakse sugulasi vanadekodus ja Seevaldis. Vanadekodu on lapse jaoks teadagi masendav paik, kuid samas võib seal kohata isa lemmikkirjanikku ja selline seik sööbib igaveseks mällu.

Novellides käivad naised silmitsi läbielatuga vaatamas kohti, kus oldi õnnelikud või elati lapsepõlves. Need kohad on muutunud, nüüd teistsugused. Käigud on nende jaoks olulised, vabastavad. Kuni leina hall vihkamine sulab pisaratesse, jättes järele mälestuste ja unenägude värvilised kaunid valed.

Meie ees rulluvad lahti keerulised armulood, mis jätsid naised üksi lapsi kasvatama või viisid traagilisel moel kokku poolõe ja poolvenna.

Novellide hulgast leiab ka kaasaegseid lugusid vanavanematest, kes saavad päevikuõhtul teada, mida nende lapselaps mõtleb ja tunneb. Samuti Pariisis elavast vanaemast Vaikest, kes pelgab, et kahtlane kotiga moslem üritab tema lapselaste muusikakooli ruumidesse kontserdi ajal pommi sokutada.

Kõige rohkem meeldis mulle ja samas tegi üdini nukraks novell "Ann ja karu". Ann Riener on Mulgimaa tüdruk, kellele kooliõpetajast vend on õpetanud peale lugemise ja kirjutamise selgeks ka saksa keele. Ühel suvel, olles Järvamaal Metsatagusel õe perel abiks, saab Annist mõisas suvitava teadlase (Karl Ernst von Baeri) sekretär. Ta loeb vanahärrale ette teaduslikke raamatuid ja kirjutab dikteerimise järgi üles akadeemiku mõtteid. Seda suve jääb meenutama kullast teemantidega medaljon.

Ann läheb talupoeg Mardile mehele, saab hulga lapsi ja rabab rasket talutööd teha. Milline ande raiskamine, kui ainult taluõuel talitades saad mõtetes meenutada Goethe, Herderi ja Schilleri kirjutatud tekste! Küll on hea tunne kaasajal elada!

Intrigeerivaimalt mõjus viimane novell "Awakening" – lugu naisest, kes tunneb hommikujooksu tehes pargipingil magavas prükkaris ära kunagi tema tutvusringkonda kuulunud muusiku Allani. Jutuajamise käigus saab ta Allanilt teada, et mehe unistuseks on minna kontserdile, muusikat kuulama. Minategelasele, kes igavusest väljakutseid otsib, sobib selleks projekt: Allani inimeseks vormimine, mis peab tipnema härrasmehe viimisega sümfooniakontserdile.

Maimu Bergi novelle on lihtne lugeda. Nad on ladusalt kirjutatud, kujundlikud, meeldiva keelekasutusega, mõrkjalt humoorikad. Sobivad igas eas lugejale, kes mõtleb kaasa. Äratundmisrõõmu ja -valu saavad eelkõige kogeda siiski naislugejad.