Sotsioloogid: Stalin on Venemaal tagasi (86)

Stalin on alati olnud miljonite venelaste südames ja viimasel ajal on täheldatud, et Stalinit oma südames kandvate inimeste hulk Venemaal üha suureneb.

Stalin võib populaarsuselt hakata varsti pakkuma konkurentsi Putinile endale. Väga tabava pealkirja pani ühele oma artiklile BBC saade "Viies korrus": "Kas Stalin on elusam kõigist elavatest?"

Levada keskuse veebruaris avalikustatud avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad, et esimest korda XXI sajandil on ligi pooled küsitletutest Stalinist heal arvamusel.

Küsitluses osales 1600 inimest ja sellega taheti teada saada inimeste suhtumist Venemaa ja NSV Liidu kõigisse liidritesse viimase saja aasta vältel ehk alates Leninist kuni Putinini.

Stalini valitsemisaja kiitis heaks tervelt 46% inimestest. Nii kõrge tulemusega pole Stalinit ammu tunnustatud. Aasta tagasi suhtus Stalinisse imetluse, austuse ja sümpaatiaga 37% küsitletutest, nüüd oli neid 9% enam.

Kui need 46% lahti harutada, siis 4% on Stalinist vaimustuses, 32% suhtub temasse lugupidavalt ja 10% tunneb tema vastu sümpaatiat.

Saksamaal elav läti kirjanik ja kriitik Armands Melnalksnis kommenteeris küsitluse tulemusi tabavalt: "Tuleb uuesti Gulagid tööle panna. Need 46% väärivad seda."

Levada keskuse asedirektor Aleksei Graždankin selgitas Stalini populaarsuse tõusu sellega, et mida keerulisem on olukord riigis, seda rohkem positiivseid emotsioone kutsub Stalin venelastes esile. Sotsioloogi arvates näevad Venemaa inimesed Stalini isiksuses eelkõige distsipliini ja korda riigis.

"Kui olukord muutub teravaks ja riigil on tõsised väljakutsed, siis tekib massiteadvuses üha suurem vajadus karmi käe järele. Liberaalsel ajal sellised meeleolud taanduvad, kuid praegu, kui on küpsemas konflikt läänega ja tulekul uus külm sõda, oleme tunnistajad sümpaatia suurenemises selliste isiksuste vastu," selgitas Graždankin.

Kui 2001. aastal vihkasid, kartsid või ei sallinud Stalinit 43% venelastest, siis 2010. aastaks oli selliseid inimesi järele jäänud 24% ja 2016. aastaks vaid 17%.

Politoloog Aleksei Makarkin on märkinud, et kui varem õigustasid Stalini pooldajad stalinlikke repressioone Nõukogude Liidu kui suurriigi staatuse ja võiduga ilmasõjas, siis nüüd on nendele lisandunud veel korruptsioonivastase võitluse argument.

Stalinistide seisukoha järgi polnud Stalini ajal represseeritud inimesed ainuüksi rahvavaenlased, kes tahtsid Nõukogude riiki hävitada, vaid nad ka varastasid oma riigilt.

Stalinit toetab ametlik propaganda

Venemaa sotsioloogiainstituudi teadur Leonti Bõzov näeb Stalini esiletõusu taga pigem ametlikku propagandat kui inimeste reaalseid tundeid. "Venemaa inimestele on alati meeldinud stabiilsus," selgitas sotsioloog. "Stalin aga ehitas vastavalt müütidele purustatud riigi varemetest üles, muutis selle vaesest talupoeglikust maast suurriigiks. Ja inimelu hind ei ole sellistel juhtudel üldse oluline."

Filosoofiadoktor Igor Tšubaiss on öelnud, et nüüdisaegsed sotsioloogilised küsitlused ei uuri avalikku arvamust, vaid propaganda efektiivsust, sest näiteks kas või Stalini olemust kujundab ametisolev riigipea oma propaganda abil. Reegel on lihtne: milline eesmärk seatakse, selline tulemus ka saadakse.

"Kes oli Stalin tegelikult? Nikolai II ajal oli ta poliitiline pisisuli ja istus vangis. Lenini ajal sai Stalinist tema ürituse jätkaja, Stalini ajal oli Stalin väljapaistev riigijuht. Hruštšovi ajal muutus ta kurjategijaks, leninlike normide rikkujaks," selgitas Tšubaiss.

Kui Venemaa televisioonis pidevalt räägitakse, et repressioonid ja küüditamised olid head asjad, siis hakkavadki lihtsad venelased arvama, et ju siis nii ongi. Ja kui Stalin korraldas repressioone (ehk häid asju), siis on ka Stalin hea.

Ajakirjanik ja ajaloolane Nikolai Svanidze tõi intervjuus raadiojaamale Govorit Moskva ilmeka näite seoses Stalini suure populaarsusega: "Kui pika aja jooksul teleekraanilt rääkida, et Hitler oli hea, siis saab temagi kõrge positiivse reitingu."

Svanidze rõhutas, et viimastel aastatel on Venemaal propageeritud järjekindlalt ning söögi alla ja peale raudset rusikat ja tugevat võimu, kusjuures inimkaotusi peetakse tühiseks detailiks.

"Mõelda vaid, mõrvas mõne miljoni, kuid see-eest päästis riigi ja võitis Suure Isamaasõja. Julmus antakse andeks, sest julmus sobib samuti tugevuse määratluse alla."

Svanidze on võrrelnud Stalinit ka kraadiklaasiga, mis mõõdab ühiskonna temperatuuri. "Kui Stalini reiting on kõrge, siis on ka meie ühiskonnal kõrge temperatuur. Kui ühiskond hakkab tervenema, siis temperatuur langeb ja Stalini reiting alaneb samuti," selgitas Svanidze.

Ajaloodoktor Natalja Bassovskaja arvab, et Stalini suure populaarsuse taga on kehv kooliharidus, mis olevat viimasel aastakümnel päris alla käinud.

Seetõttu piisab rääkimisest, et Stalini ajal valitses eeskujulik kord ning inimesed hakkavad arutlema: peaks need korra-aastad tagasi tooma ja elu muutub ilusaks. Seejuures ei pöörata mingit tähelepanu kasutatud vahenditele, tekitatud kahjule ega tapetud ohvritele.

Riigiduuma liikme Oleg Smolini arvates suhtutakse Stalinisse seepärast nii hästi, et temas nähakse õigluse sümbolit. Politoloog Leonid Radzihhovski meelest on aga üks põhjuseid selles, et Stalin sümboliseerib vastasjõudu lääneriikidele, sest seda rõhutab Venemaa propaganda alatihti.

Lihtsad venelased kuulavad raadiot ja vaatavad telerit ning selle põhjal kujundavadki oma arvamuse. Teisiti öeldes muutub infokanalitest tulev jutt üsna pea venelaste enda arvamuseks.

Ajaloolane Jevgeni Spitsõn selgitab Stalini populaarsuse kasvu sellega, et inimesed hakkavad mõistma Stalini ja tema tegevuse mastaapsust. Spitsõn rääkis: "Nad hakkavad aru saama, et avaldused repressioonidest, miljonitest ohvritest, seejuures süütutest ohvritest, on kõik vale.

Inimesed uskusid, kuid selgub, et paljud represseeritutest polnudki nii väga süütud – vlassovlased, bandeeralased, metsa­vennad. Kes marsivad tänapäeval ja ka 20 aastat tagasi bandeeralaste ja metsavendade uhiuutes mundrites Ukrainas ja Baltimaades? Need on needsamad, kes Stalini ajal saadeti pikaks ajaks vangi, kuid Hruštšovi ajal rehabiliteeriti."

Stalini iga ausamba all on ohvrite luud

Venemaa kultuuriminister Vladimir Medinski teatas mullu detsembris, et ei toeta ausamba püstitamist Stalinile, sest see lõhestaks rahva.

"Minu suhtumine Stalinisse on 30 viimasel aastal muutunud umbes kümme korda," selgitas minister intervjuus ajalehele Novaja Gazeta. "Iga kord, kui loen uut raamatut või uusi dokumente või lihtsalt kellegi mälestusi, avaneb kogu aeg mingi uus tahk.

Seetõttu ma ei hakkaks praegu Stalinist ühetähenduslikult rääkima, kuid ma pole kunagi pooldanud riiklikku monumenti Stalinile. Arvan, et see lõhestaks tugevasti meie rahva. See on alati halb, kuid nüüd, alates 2014. aastast, pärast Krimmi – eriti."

Pihkva poliitik Lev Šlosberg on öelnud: "Iga Stalini ausammas, iga büst trambib miljonite repressiooniohvrite kontidel, kus need ausambad ja büstid ka ei asuks." Tema arvates püüavad vastutustundetud poliitikud õigustada, rehabiliteerida ja propageerida stalinismi, kuid sellise tegevuse peaks hoopis seadus keelustama.

Loomulikult kõlab seesugune jutt vaid kurtidele kõrvadele, sest viimasel ajal on Stalini mälestussambaid püstitatud avalikesse kohtadesse hulgi.

Uusi ausambaid kerkib kui seeni pärast vihma

Detsembri lõpul sai Stalini monumendi Kuibõševo küla Rostovi oblastis, mis asub Ukraina piiri ääres. Raha kogusid kommunistid ja sõjaveteranid, kuid püstitatud büst leiti juhuslikult põllutööde ajal.

Nimelt olid Vene sõdurid 1941. aastal taganedes peitnud Stalini büsti ära. Nüüd leiti see üles, tehti korda ja tõsteti postamendile. Kui Surgutis olid linnavõimud Stalini büsti vastu, siis Kuibõševo ametnikud avaldasid büsti avamisele toetust.

24. detsembril avati Arhangelskis juba mõnevõrra suurem monument – sealne Stalin on kolme meetri kõrgune sammas, mille otsas asub graniit- ja pronksbüst. Siingi olid mälestusmärgi algatajad kommunistid. "Sellist Stalini kuju pole olemas.

Tema palitukrae on veidi üles kerkinud, nagu see õõtsuks tuule käes, Stalin on liikumatu, kindlameelne. Nüüd on meil oma ausammas, millist mujal ei ole. See on sümbol, mis peab vene rahvast ühendama," rõõmustas kommunistist linnavolinik Aleksandr Afanasjev.

Stalini ametlikul sünniaastapäeval, 21. detsembril (teistel andmetel sündis ta 18. detsembril) sai oma Stalini ka Vladivostok, kuigi sealne memoriaal avati üsna tagasihoidlikult ja ilma erilise pidulikkuseta.

Monumendi algataja ja organiseerija oli kohalik ärimees Juri Moskaljov, kelle meelest mõni aeg tagasi Vladivostokis avatud Nikolai II mälestussammas olevat kohatu, kuna Nikolai II olevat teinud rohkem kurja kui head. "Aga Jossif Stalin oli hiilgav riigimees," oli Moskaljov vaimustuses.

Penza linna kommunistid vedasid veidi üle aasta tagasi Stalini büsti otse kesklinna, kuigi üldsus seda väga teravalt kritiseeris. Kohalikud aktivistid korraldasid koguni allkirjade kogumise kampaania, mille eesmärk oli keelata Stalini peakolu ilmumine kesklinna.

"Mälestusmärk Stalinile Penza linnas tähendab poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuse mõnitamist ja totalitaarse režiimi faktilist õigustamist," öeldi pöördumises. Kommuniste see ei heidutanud ja nad soovisid koguni kuulutada 2016. aasta ülevenemaaliseks Stalini aastaks. See mõte küll ei teostunud.

Kõige vägevam Stalini ausammas püstitati Marimaal Šolengeri külakeses kohaliku lihakombinaadi ette – see olevat väidetavalt esimene täispikkuses Stalini monument nüüdis-Venemaal (kõrgus koos postamendiga viis meetrit).

Üks senini viimaseid Stalini ausambaid avati eelmisel nädalal Saraatovi oblastis Petrovski linnas, kus sõjaveteranide ja vabatahtlike annetuste toel soetatud büst asub seekord siseruumides.

Kuigi avamisele oli kutsutud ka linnapea, otsustasid nii tema kui ka teised ametnikud üritust vältida. Kohalviibijatele mängiti NSV Liidu 1945. aasta hümni, mille tekstis esineb ka Stalini nimi.

Üsna pea võivad Stalini mälestussamba saada Novosibirsk, Zelenodolsk, Kaasan, Novovoronež ja mõni linn veel. Igatahes töö ideede teostamise kallal käib täie hooga. Samas on ette tulnud ka tagasilööke. Näiteks Novosibirski linnavalitsuse kunstinõukogu ei toetanud monumendi püstitamist.

Ei saa siiski ütelda, et kogu Venemaa elab Stalini-vaimustuses. Vastaseid on siiski ka. Nii soditakse aeg-ajalt Stalini mälestusmärke ja kallatakse värviga üle. Mõnikord kirjutatakse nende peale ka mõni sõna, nagu "Timukas" või "Kurjategija".

Stalin Putinile vastu ei saa

Jossif Stalin praegu veel Vladimir Putinile vastu ei saa. Stalinist rohkem armastavad venelased vaid praegust presidenti Putinit, kelle toetusprotsendid pole kunagi madalad olnud. Nii ka seekord. Ta sai kätte tervelt 83% inimeste toetuse: 14% küsitletutest suhtuvad presidenti imetluse ja vaimustusega, 49% austusega ning 20% sümpaatiaga.

Ainult iga kümnes vastaja on Putini suhtes ükskõikne ja teda ei salli (tunnevad tema vastu vastumeelsust, ärritust või viha) vaid 4%. Veidi varem olid 32% Venemaa elanikest avaldanud, et elu on Putini ajal parem, kui sajal viimasel aastal.

Peale Stalini ja Putini on venelaste positiivne kangelane ka Leonid Brežnev, kelle toetusprotsendid on samuti suurenenud. Kõige negatiivsema suhtumise on venelastelt pälvinud aga Boriss Jeltsin (tema vastu oli 48%) ja Mihhail Gorbatšov (vastaseid 46%).

Seevastu Nikita Hruštšov oli venelaste meelest hall mõttetu kuju, sest tema suhtes valitses ülekaalukalt ükskõiksus.