ARVUSTUS: Turovskid: mis teeb inimese omapäraseks võrreldes loomariigiga? (3)

Kas tegu oleks viktoriiniküsimusega, kui lindilt kõlaks Aleksei Turovski hääl? Ei usu, loomade esijutustaja koht kuulub paratamatult ja kaljukindlalt Turovskile. Isegi Ivo Linnal ei ole seda mõtet küsida laste mälumängus „Miniturniir“.

Samamoodi nagu ollakse harjunud kuulama Turovskit televisioonis või raadios, leiab ta raamatust „Teekond urust templisse“, mis kirjutatud kahasse poja Marcusega. Aleksei Turovskil on oskus tuua oma rikkalik jutustusoskus suulisest kõnest ka kirjapilti. (Siit koorub välja ka üks tugev erisus kahe autori vahel.) Veelgi enam, lugedes sõnu paberilt, kõlavad sõnad peas Turovski häälel. Selline efekt saab tekkida vaid siis, kui tegu on inimesega, kellel on kindel koht inimese teadvuses, umbes nagu USA filminäitlejal Morgan Freemanil.

„Teekond urust templisse“ algne eesmärk on näidata, kui palju on pärisinimesel sarnasust loomaliikidega, tuues esile just inimese omapära. See on lugemise lähteülesanne, mis tuleb kokku panna tekstilistest pusletükkidest, midagi otsesõnu välja kirjutatud ei ole.

Tuleb tõdeda, et lugemisel on ülesandele vastuse otsimine raske, sest pusletükke pärineb ka teistest karpidest, andes tekstile mitmeid erinevaid kihte juurde. Teiste seas tulevad lugemisel esile inimese ja looma erinevused ning inimese suhtumine neisse. Absoluutselt, esitatud faktid on värvikad ning väärivad üleskirjutamist – ka isalõvi võib karta ja jooksu panna, aga tingimusel, et lõvipraid seda ei näe. Kuidas selline isend saaks olla küll juht –, kuid just lubatud omapära on vähe. Pigem jäävad loetust võidutsema inimese ja loomade sarnasused, andes seejuures küllaga materjali (vaimukateks) metafoorideks, võrdlusteks.

Samas saab juba raamatu alguses välja toodud inimese ja loomamaailma erinevused. Inimestel on olemas keel, mis on mitmekülgselt arenenud ja üks olulisemaid suhtlusvahendeid, loomadel see nii ei ole. Teine omadus, mille peale võib nii mõnigi tulla veel enne, kui autorid ise selleni jõuavad, on naer. Kuid jällegi, ka loodusest leiab põhimõtteliselt näiteid naerust. Seega, inimese ja looma eristavaks omaduseks on see, et ühel on võim enda elu vabatahtlikult lõpetada!? Ei tea, ka see on kohati vaidluskoht.

Kui puudutada veel raamatu sisu, siis lõviosa sellest moodustab zoosemiootika ja mütoloogia. Viimast on lausa tüütult palju, seda enam, kui teadmised piirduvad valdavalt Vana-Kreeka ja Rooma mütoloogiaga. Muinasjutud loomadest ja semiootilised tähelepanekud nendest annavad tekstile jällegi vajalikku mahlasust, aga mitte piisavalt, et teksti tasakaalustada.

Selles kontekstis minnakse ehk isegi liiale, kui sisse tuuakse peatükk draakonitest, mille allikad ulatuvad J. R. Tolkien’i fantaasiakirjanduse Keskmaale. Draakon on puhtalt mütoloogiline tegelane, isegi kui mõned liigid sisaldavad nimeliselt draakoni sõnaliidet (nt merihobused ja sisalikud), ent paratamatult populaarne tegelane. Viimasel ajal just tänu George R. R. Martini „Troonide mängule“ ja ka Tolkien’i „Sõrmuste isandale“.

Julgeksin siiski väita, et paar peatükki on sedalaadi, millega igaüks võiks tutvuda. Üks selline oleks sipelgate maailm. Nad ei ole mingil viisil eksootilised ega esmapilgul kuidagi huvitavad olevused. Pigem vastupidi, tüütud tegelased, kes käivad uudistamas, kui piknikutekk pesale liiga lähedal on. Kuid Turovskid suudavad sipelgad, nagu iga teise looduses pesitseja, huvitavaks kirjutada. Sipelgad on selle üks parimaid näiteid. Nad reguleerivad pesas ise temperatuuri, koguvad ning säilitavad toiduvarusid, nende sotsiaalsus sarnaneb selgrootutest kõige rohkem inimestele, kasutades ühiskondlikuks korralduseks suisa orjandust. Need on vaid mõned märksõnad uskumatult huvitavast sipelgate maailmast.

Kiitmist vajavad ka Aleksei Turovski illustratsioonid, mis on üpriski detailirohked.

Kokkuvõtvalt võiks raamatu kohta öelda seda, et see on võimalus kogeda Turovski loenguid: tema räägib ja joonistab loomi ning teie kuulate ja olete kuuldust lummatud ning natukene ka targemad.