Peapiiskop Urmas Viilmaa teatas eile sotsiaalmeedias, et kavatseb ülestõusmispühadeni paastuda. Seda siiski mitte päris traditsioonilises mõttes, vaid kraadike moodsamas: selle aja jooksul lubab ta Facebooki mitte kasutada.
Postitust lugedes võib tekkida lausa tunne: tahaks ka! Aga miks mitte? Mis siis juhtuks, kui hoiaks mõnda aega sotsiaalmeediast eemale?
Sotsiaalmeediat nähakse kui vaenlast selle kasutaja enesehinnangule. Piltide ja postituste järgi tundub kõigi teiste elu veatu: üksteise järel ilmuvad ekraanile sõprade ja tuttavate väiksemadki edulood, reisid, ilusaimad elusündmused. Muidugi tekib seda karnevali vaadates mõte: aga miks on minu elu teistmoodi?
Sotsiaalmeedia kurbust ei tunne, kuid ekraanide eest pärisellu naastes võime lausa ehmuda: piltidel rõõmsad sõbrad kannavad samasuguseid muresid, kahtluseid nagu meiegi.
открываю интернет
здесь ведь все мои друзья
здравствуй ,сетка-это Я