Ida-Tallinna keskhaigla hääleseadja: hääletraumadega on hädas juba väiksed lapsed (1)

Keeroja juures on häälehäiretega käinud isegi sülelapsi, kuid tavapärasemad külalised on häälekabinetis lasteaia- ja algklassiealised poisid, kellel mureks kahisev hääl ja see, et lauldes või isegi rääkides on vaja pidevalt õhku ahmida. "Need poisid on enamasti rüblikud, kes karjuvad oma hääle ära, püüavad ennast maksma panna. Või on nad nooremad vennad," ütleb Keeroja kogemus.

Ta tõi pühapäeval Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis peetud ettekandes näiteks kaksikud, õe ja venna, kelle puhul tüdrukul oli kaunis ja poisil kähe hääl. Selgus, et poiss ei saanud nii palju armastust ja tähelepanu kui tema õde, kes sagedamini vanematel süles istus. "Väike inimene hakkab ennast igasuguste vahenditega kehtestama. Hääleprobleemid tulenevad tihti sellest, et inimene on tasakaalust väljas. Osaliselt ilmneb see hääles."

Murdeaas teeb hääl trikke ka tüdrukutel

Järgmine riskigrupp on Keeroja sõnul murdeealised laulutüdrukud. "Lauluõpetajatel, kes tegelevad noorte lauljatega, tuleb ilmselt tuttav ette pilt, et kevadel laulis tüdruk jube toredasti ja kui te sügisel kokku saate, on tema hääleulatuse ülemine ja alumine ots järsku kadunud," rääkis Keeroja. Lisaks kipub hääl tihti kahisema.

"See on mutatsiooniperioodi probleem, enamasti 13–16aastastel. Murdeeas häälepaelad pikenevad ja on kaugemale arenenud kui pilkkõhred häälepaelte all, mis neid kokku viivad. Areng on ebaproportsionaalne. Kui pilkkõhred ei vii häälepaelu korralikult kokku, tekitab see laulu koordineerimisel, hääle alustamisel ja ühelt registrilt (hääle tekitamise meetodilt – toim) teisele üleminekul probleeme," seletas hääleseadja.

Keeroja manitses, et murdealisse lauljasse tuleb hellalt suhtuda ja tema häält mitte liialt tagant torkida. "See on lihtsalt objektiivne asi, mis hormonaalsete muutustega kaasneb. Tüdruk ei saa enam jätkata sama malliga hääle tekitamist. Noorelt või lapselt ei saagi nõuda täiskasvanud inimese kõlajõudu."

Teismelised noormehed ei laula häälemurde perioodil väga sageli üldse. Eriti rängal juhul tabab poissi puberfoonia. Keeroja on kuue–seitsme viimase aasta jooksul kohanud kolme sellist juhtumit. "Häälepaelad on ilusad sirged, pealtnäha pole midagi viga. Aga lihas häälepaelte all on väljaarenemise faasis. Kaevuseks on, et ei saa rääkida ei poisihäälega ega saa rääkida veel ka uue mehehäälega. Sisuliselt ei saa üldse rääkida. Lisandub ka psüühiline tõrge – noormees on olnud naissoost pereliikmete kasvatada ega suuda psüühiliselt mehehäält teha," kirjeldas Keeroja haruldast häälehäiret. Üks nüüdseks 23aastane noormees, keda ta aastate eest aitas, õppivat nüüd aga laulmist ja laulvat ilusa baritonihäälega.

Häälemuredega on kimpus ka harrastuskoorilauljad. "Inimesed muutuvad vanemaks, sopranid ei kasuta enam iga päev oma kõrget häält. Ja siis pead sa äkki kord nädalas kõrgelt laulma. Laulmine on justkui sport. Sa ei saa nii, et iga esmaspäev heidan kolm tundi ketast ja siis on kõik hästi."

Mitmekuune häälepuhkus pole hea

Kalev Keeroja ning Soomes Vaasas ja Tallinnas kõrva-nina-kurguhaiguste kliinikus töötav dr Ülle Kirss selgitasid foorumil, et häälehäired võib jagada kaheks. Kumma tüübiga on tegu, aitab määrata larüngoskoop – kaamera pannakse nina kaudu sisse ja see teeb häälepaeltest pildi.

Funktsionaalse häire puhul pole häälepealtel mingeid nähtavaid muutusi. "Lähete arsti juurde, teil on ohtralt kaebusi, aga arst ütleb, et teil on kõik hästi ja häälepaelad näevad kaunid välja. Siin tuleb mängu lihaste vale kasutamine," rääkis Kirss. Sellisel juhul saab abi hääleseadjalt, kelle juhendamisel tuleb teha erinevaid harjutusi.

Orgaaniliste häälehäirete puhul peab sekkuma arst. Siis on häälepaelad tursunud ja punetavad ning nende limaskest on kahjustunud. Turse ja punetus on ägeda kõripõletiku sümptomid, kuid põletikuline limaskest on omakorda vastuvõtlik kõiksugu vigastustele ja tekkida võivad verevalumid. "Siis ei maksaks häälepaelu koormata ja pigem tuleks mitte laulda. Hääl ei olegi drastiliselt muutunud, aga kui häält koormata, võib sellisest verevalumist välja areneda häälepaelte polüüp," hoiatas Kirss.

"Tavaliselt tekib polüüp ainult ühel häälepaelal. Puhkusega võib ta ise ära kaduda, aga vajab sageli siiski operatsiooni. Hääl on eriti kähe, sest polüüp ei lase häälepaelu korralikult sulgeda," kõneles arst. Lauljate suurim hirm on tema sõnul aga see, kui hääle liigkoormuse tõttu arenevad mikroverevalumitest häälepaeltel nupud. „Siis hääl väsib, on kähe, ei talu koormust. See, et häälepaelte vigastuskohta – sinna, kus häälepaelad liiguvad tugevalt üksteise vastu – tekivad sõlmekesed, on Kirsi sõnul organismi kaitsereaktsioon. "Samamoodi, nagu labidamehel tekib pihku paks nahk, mis kaitseb."

Ravida aitab hääleteraapia. Häälele tuleb anda puhkust, aga samas ei saa sellega liiale minna. "Pikalt kestav vaikimisrežiim ei ole ka positiivne. Kui lihased ei tööta, hakkavad need kõhetuma, nii et kuudepikkusi vaikimisperioode ei soovitata," märkis Kirss. "Kui hääleteraapia ei suuda nupukesi ravida, on viimane võimalus need ära opereerida. Kuigi pigem tasub sellest hoiduda, sest kui inimene ei omanda teistsugust hääletekitamise tehnikat, siis tihtipeale need nupukesed korduvad."

Näpunäitena lisas ta, et tähtis on häälepaelte põletiku korral mitte sosistada. "Sosistamine on häälepaeltele veelgi suurem pingutus. See ei ole sugugi mitte neid säästev tegevus."

Mis aga ikkagi häälehäireid põhjustab?

Ülle Kirss ja Kalev Keeroja tõid välja järgmised tegurid:

*Kõripõletikku põhjustab tavaliselt viirus.

*Reflukshaigus – maohape tõuseb söögitoru kaudu kõri piirkonda ja ärritab häälepaelu, võib tekkida neelamisvalu ja hääle kähedus.

*Allergiad.

*Kuiv õhk ja tolm.

*Stress.

*Tubaka- ja kanepisuits põhjustavad spetsiifilist häälepaelte turset – Reinke turset. Seda esineb rohkem naistel, hääl on madal ja räme, häälepaelad muutuvad aastatega pallitaoliselt turseliseks.

*Istuv tööasend. "Tänapäeval on levinud seisukoht, et istumine on meile sama kahjulik kui suitsetamine," märgib Ülle Kirss.

*Ülearune häälekasutus: liiga vali laulmine, liiga palju laulmist, hääle pingutamine kõrgete nootide nimel.

*Halvad kõnelemisharjumused – kui rääkida kunstlikult liiga kõrgelt või liiga madalalt. Teise hääle matkimine.

*Jäik kehahoid ja tasakaalust väljas sisse-väljahingamine, näiteks intensiivne kõhuhingamine.