Muusikateadur Allan Vurma: poplaul võib koormata häälepaelu rohkem kui ooperilaul

"Tänapäeval laulavad klassikalauljad kõik madala kõriasendiga. Kommertsstiilide lauljad laulavad pigem kõrge kõriga," võrdles Vurma ja märkis, et mitte alati pole see nii olnud. 1840. aastal näiteks kirjutasid kaks Prantsuse arsti meditsiininädalalehte artikli, kus hoiatasid, et uut tüüpi madala kõriasendiga laulmine viib lauljatelt hääle. Mure oli ajendatud sellest, et tenor Gilbert Duprez laulis kõrgeid noote valjult ja võimsalt, täiel rinnahäälel.

"Enne seda lauldi tenoripartiid hoopis kergemalt, tõenäoliselt falsetiga või meie kontratenorite moodi. Arstid arutlesid, mida Duprez teeb – ta laulab kogu aeg madala kõriga ja see tämber, mis tekib, on kaetud ja tume. Ja nende järeldus oli see: see on täiesti patoloogiline, nii ei tohi laulda, see ruineerib häält! See käib vastu igasugustele loodusseadustele, igasugusele senisele praktikale," jutustas Vurma.

"Tenor Gilbert Duprez aga meeldis rahvale pööraselt. Huvitaval kombel hakkasid pärast seda kõik laulma nagu Duprez – madala kõriasendiga, tumeda tämbriga." Õnneks pole toonaste tohtrite sünge ennustus paika pidanud. "Tänapäeva klassikamaailm kasutab kõik madalat kõriasendit ega ole oma hääli kaotatud." Tõsi, Gilbert Duprez’le jagus võimsat hääleandi vaid 40. eluaastateni.

Poplauljad laulavad nagu ooperilauljad kunagi

Huvitaval kombel laulavad tänapäeval just poplauljad kõrgema kõriasendiga, suu rohkem lahti ja pea rohkem kuklas, nii nagu omal ajal ooperiartistid. Seega kõlasid näiteks Mozarti, Haydni või Monteverdi ooperid algselt hoopis teistmoodi kui praegu.

Kandvat häält tekitavad tänapäeva klassikalised ja levimuusikalauljad hoopis erineva häälepaelte võnkumise abil. "Laias laastus on kommertsiaalstiilide puhul hääl pressitum – häälepaelte sulgus on pikk ja intensiivne, hääle tämber kõlab pingsalt. Klassikalised lauljad kasutavad pigem voolavat fonatsiooni, mille puhul me tajume, et hääl on vaba," võrdles Vurma.

"Voolava fonatsiooniga on kusagil optimaalne punkt häälepaeltealuse õhurõhu suhtes, kus hääl on kõige võimsam. Klassikalaulja suudab laulda suhteliselt väikese õhusurvega, aga ta peab vokaaltraktis alal hoidma suurt õhuvoolu. Kui ta leiab selle magusa koha – see on tavaliselt umbes 50-50, nii et häälepaelte sulguse ja avatuse ajad on umbes võrdsed –, sel juhul hääl lendab ja kõlab hästi," seletas teadur.

"Ka pressitud fonatsioonil kommertsiaalstiilis on põhjendus olemas. Selle kasutegur on väga hea – juba väike õhuvool paneb hääle kõlama. Ehk: mul on vaja vähe õhku ja hääl kannab. Aga see tähendab seda, et tugi peab olema parem. Ma pean suutma tekitada suurema õhusurve häälepaelte all. Väga sageli ollakse seisukohal, et pressitud fonatsioon on häälele ohtlikum kui voolav fonatsioon," mainis Vurma. "Seal on oma tõetera. Kui te kasvõi väga intensiivselt käsi plaksutate, siis lähevad peopesad varsti tulisemaks. Kui te teete seda õrnemalt, siis on vastupidavus suurem."

Seega, pressitud hääle tekitamine võib olla häälele ohtlik. Kuid asi pole Vurma väitel siiski nii lihtne. "Pressitud fonatsiooni puhul on õhuimpulsid, mis häälepaelu läbivad, samasuguse häälevaljuse juures tegelikult väiksemad ja häälepaelad ei võngu nii suure amplituudiga," rõhutas Vurma. "Võta sa nüüd kinni, mis see hea on."

Ebamugavustunde korral peab kohe ette vaatama

Vurma pani laulmisega tegelejatele südamele, et laulmiseks on palju erinevaid võimalusi ja inimese anatoomia on individuaalne – see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. "On võimalik teha igasuguseid asju, aga olge mõistlikud ja püüdke aru saada, mis teid kahjustab ja mis mitte – kas laulda on mugav või koormav. Usaldage ennast."

Küsimuse peale, mis vanusest saadik saab noor laulmisõpilane ennast usaldada, kostis Vurma: "Alati. Me ju saame aru, kas meil on kuidagi ebameeldiv ja ebamugav, kas laulmine teeb haiget, kas hääl on pärast tundi ära või mitte. Kui nii on, siis tuleb olla ettevaatlik."

Samas möönis ta, et on normaalne, kui pärast laulutundi või kontserti teatud kurnatus ennast tunda anda. "Kontserdi ajal ei pruugi olla nii lihtne taibata, et nüüd on asi ohtlik. Aga siis tuleb lasta häälel rahulikult taastuda. Tuleb olla mõistlik ja aru saada, millal puhata." Teisalt on väike häälesoendus pärast pinget kasulik. "Hääle mahalaadimist tehakse harvem kui hääle soojaks laulmist, aga seda võiks teha küll," soovitab teadur.

"Mõnikord läheb hääl ära, mõnikord juhtuvad traumad. Sellest ei tohi lasta ennast heidutada ja tuleb võtta õppust," leidis ta kokkuvõttes.